Teomeeter on uus veebikeskkond, kus… mul on raske lühidalt kirjeldada, mida seal tehakse. Põhimõtteliselt on seal hunnik erinevaid lubadusi — näiteks “Jätan jalgratturist mööda sõites talle piisavalt ruumi.” –, mille juures saab klikkida “mina ka”, mis tähendab, et lubad ise samamoodi teha. Lubadused on grupeeritud teemadesse ning esimesena (ja seni ainsana) on seal liiklusteemalised lubadused; järgmisena on plaanis alkoholiteemalised.
Idee tundub äge ja see tundub mõistlik viis inimeste normaalsustaju muuta. [Liiklus]kultuur kujuneb kõigi [liikluses] osalejate väikestest harjumustest ja suure muutuse sisseviimiseks on kasulik alustada just selle muutmisest, mida peetakse sobivaks käitumiseks ja mida mitte. Teoreetiliselt võiks selline lubadustepõhine lähenemine ka töötada arvestades, et kui oled öelnud “ma teen tihti X-i”, siis endaga vastuolu vältimiseks hakkadki rohkem X-i tegema.1
Ma olen väga suure osaga nendest tegudest nõus, aga paar tükki tekitasid minus tahtmise kommenteerida (ka neid, millega nõustun). Siin on täielik list.
Ei sõida kiiremini, kui on lubatud.
Selle teoga on mul kõige suurem probleem, nimelt: kiirusepiirangud on konstantsed ja ei sõltu teekatte oludest, nähtavusest, liiklustihedusest ega millestki muust.2 Ilmselgelt sõltub sobiv sõidukiirus nendest teguritest ja inimesed võtavad seda arvesse: näiteks ülipaksus udus või tihedas paduvihmas sõidavad pea kõik aeglasemalt või jäävad lausa seisma.
Siin on mitu ilmselget viisi vaielda. Esiteks: inimesed saavad ju sõltuvalt tingimustest valida sobiva sõidukiiruse. See on tõsi, aga nii saab valida ainult lubatust madalama kiiruse. Mõnikord on isegi väga heades tingimustes — näiteks aprillikuus Tallinn-Narva maanteel 15 kraadi ja lauspäikesega, täiesti kuiva teepinna ja ideaalse nähtavusega — piirang 90 km/h hoolimata sellest, et kaks kuud hiljem on samades tingimustes piirang 110 km/h.
Teiseks: kuidas üldse varieeruvat kiirusepiirangut implementeerida? Üks ilmselge viis on kasutada elektroonilisi märke (Ülemiste liiklussõlme tunneli juures on vist sellised ja mujal maailmas on need laialt kasutusel), aga need on üsna kallid ja tekib küsimus, kuidas otsustada, milline piirkiirus parasjagu peaks olema3. Austraalias on aga kasutusel hoopis lihtsam lahendus: tingimuslikud liiklusmärgid, kus on kirjas sisuliselt “100 km/h kuivades tingimustes, 80 km/h märgades”. Ideaalis tahaksime panna piirangu sõltuma ka teistest asjadest, aga selline märk oleks juba hea algus.
Üldisemalt: kiirusepiirang on üks valik trade-offis ohutuse (madalam kiirus parem) ja ajakulu vähendamise (vähem aega transpordivahendis on parem) vahel. Kiirusepiirang on üks viis sundida inimesi valima enam-vähem ohutut sõidukiirust ja on normaalne, et Maanteeamet teeb selle meie eest4, aga väga kergesti saaks teha piirangud paindlikumaks ja säästa sellega liiklejate aega.
Kõik see ei tähenda, et ma kirglikult toetaksin kiiruseületamist. Pigem pakun alternatiivset seletust kiiruseületamisele: see ei tule ainult inimeste tahtmisest kihutada.
Tänan kaasliiklejat, kes on minu vastu kena.
Olen nõus, aga ühe lisamärkusega: negatiivne tagasiside on ka oluline. Spetsiifiliselt: peaaegu igal nädalal juhtub minuga midagi sellist, et sõidan peateel (näiteks maanteel 90 km/h), keegi keerab kõrvalteelt ette ja pean seetõttu 60 km/h-ni pidurdama. Arvan, et suur osa inimestest ei mõtle liikluse optimaalsusele (ma hoolin sellest üsna palju), aga selline tegevus a) suurendab kütusekulu ja emissioone ja b) aeglustab liikluse kulgu, mis on omakorda ajakadu kõigile. Ettekeerajale signaaliga märku anda, et selline tegevus on ohtlik ja ebaviisakas, on minu arvates okei.5
Autot juhtides jälgin vöötradasid, et ootajad üle lasta.
100% nõus ja olen autot juhtides tihti paranoiline, et jätan kogemata ülekäigurajal mõne jalakäija tähelepanuta.
Ei kiirenda, et vilkuva rohelisega üle ristmiku jõuda.
Klappe kasutades hoian ühe kõrva liiklushelide jaoks vaba.
Jep.
Lasen rajavahetaja või möödasõitja enda ette, isegi kui ta käitub valesti.
Nõus, aga tahaksin, et siingi oleks mingi viis negatiivset tagasisidet anda. Üsna lihtne on eristada seda, kes on lihtsalt linnas uus või kogemata midagi valesti teinud, ja seda, kes sõitis 30 sekundi võitmiseks meelega valel rajal ja siis proovib end tagasi õigesse ritta suruda.
Võtan jalgrattaga sõiduteed ületades hoo maha.
See ei ole mitte ainult viisakas, vaid kohustuslik. Liiklusseaduse § 2 lõiked 99 ja 100: “Ülekäigukohal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikurijuht ületab ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab.” [paksendus minu].
Ei pritsi lompidest läbisõidul jalakäijaid.
Ei istu rooli, kui olen joonud kas või ühe alkohoolse joogi.
Võtan rattaga jalakäijate vahel sõites hoo maha.
Ilmselgelt.
Näitan suunda vähemalt 3 sekundit enne pööret või rajavahetust.
Ennustatavus on ohutuseks oluline ja vara suuna näitamine on väga lihtne viis olla rohkem ennustatav.
Annan käega märku, kui hakkan rattaga suunda muutma.
Võtan igaks teekonnaks varuaega, et ei peaks kiirustama.
Hoian autot juhtides piisavat pikivahet.
Jah.
Ei kõnni rattateel, isegi kui see on vaba.
Täiesti nõus; abiks oleks, kui see oleks kõnniteest erinevat värvi nagu Amsterdamis.
Ei sõida mööda piirkiirust austavast eessõitjast.
Jah. Eraldi küsimus on, mida teha siis, kui su ees sõidab keegi 84 km/h ja ees on veel 160 kilomeetrit Tartu maanteed (kui sõita 84 asemel 90-ga, säästaksid 160 kilomeetri peale ~8 minutit). Tõenäoliselt sõidab ta oma spidomeetri järgi 90-ga6.
Annan ohtlikust liiklejast teada liiklusliinile 612 3000.
Ma ei olnud liiklusliiniga enne kursis ja see tundub väga hea alternatiiv 112-le — hädaabisse helistamine sellepärast, et keegi punasega üle tee sõitis, tundub nagu ressursi raiskamine.
Ei istu alkoholi joonud juhiga autosse.
Väga mõistlik.
Jätan jalgratturist mööda sõites talle piisavalt ruumi.
See tähendab maanteel peaaegu alati suunatulega läbi vastassuunavööndi möödasõitu — või ratturite taga ootamist. Mõistlik.
Kasutan pimedas rattaga sõites eesmist ja tagumist tuld.
Panen GPSi navigeerima enne, kui autoga sõitma hakkan.
Teen peatuse, kui on tarvis rattaga sõites telefoniga toimetada.
Jep.
Teen peatuse, kui on tarvis autot juhtides telefoniga toimetada.
Jah. Liiklusseaduse § 33, lõige 11.1: “Juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes.” See on minu arvates natuke rumal reegel, sest telefoni põhiline kahju ei ole mitte see, et käsi on kinni, vaid see, et mõistus on hõivatud.
Kasutan pimedas helkurit, helkurriietust või lampi.
Kinnitan autos lahtised esemed.
Ei alusta liikumist enne, kui kõigil mu autos on turvavöö peal.
Pakun vajadusel abi ühissõidukisse sisenejale ja sealt väljujale.
Ei anna vastutulijale teada, et teel on liikluspolitsei.
Pakun trammis või bussis istet, kui keegi seda vajab.
Jep. Üks asi, mida ma üritan võimalikult palju teha, on bussis (eriti pikamaabussides) kahe koha hõivamise asemel mõne võõra kõrvale istuda, kui bussi tuleb näiteks lastega ema.
Kui olen roolis väsinud, pean auto kinni ja teen väikese uinaku.
Jah.
Teomeetri idee meeldib mulle ja ma ei taha tunduda liiga destruktiivne. Pakun sellepärast välja mõned alkoholikultuuriga seonduvad teod. Jätan välja ilmselged, näiteks “joon poole vähem” ja “ei osta alaealistele alkoholi”.
Kui keegi keeldub alkoholist, siis ei suru joomist peale ja ei küsi, miks nad ei joo.
See küsimus viitab, et joomine on normaalne ja mittejoomine ebanormaalne. Kuigi see võib tehniliselt tõsi olla (s.t. kui kõik peale ühe joovad, ongi mittejoomine “eriline” käitumine), tekitab küsimus sotsiaalse surve juua.
Kui vaikimisi käitumine on joomine, siis juuakse palju rohkem. Analoogiliselt organidoonorlusega: kui inimesed peavad doonorlusest loobuma (opt-out süsteem), on doonoreid ~90%; kui doonoriks peab ise registreerima (opt-in), on doonoreid ~20%.
Ei räägi lugusid, mille vihjamisi õppetund on “nii kõva pidu oli ja jõime nii palju”. Eriti alaealiste kuuldes.
See on järjekordne viis vähendada alkoholitarbimise normaalsust. Kui su sõprade ägedaimad seiklused on toimunud 6-promillise joobe all ja nad seda uhkelt reklaamivad, on joomine palju glamuursem.
Ei valeta alkoholi mõjude kohta.
See käib nii kasude kui kahjude, aga eriti viimaste kohta. Kui täiskasvanud ja õpetajad ja rahvatervisega tegelejad liialdavad selle osas, kui halb alkohol on, kaotavad nad usalduskrediiti. Narkootikumide kahjude ülespuhumine, ka õilsal eesmärgil, on enesele jalgatulistamine. Raamatus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” kirjutab HAPKOMAH (autori varjunimi) sellest, kuidas temast sai fentanüülisõltlane:
“[Kanepi, MDMA ja ecstasy tarbimise ajad — TP] olid lihtsalt üli-faking-lahedad ja süvendasid minu arvamust sellesse, et kõik mida need nö. “narkoeksperdid” meil koolis räägivad on täielik vale. Jah, nende jutus oli tõekillukesi ja ka asjalikku informatsiooni aga selle varjutas see räige valetamine! 50% laste puhul see hirmutaktika ehk töötas aga see teine pool, kes selle pasa läbi hammustas, nende jaoks võrdus see sellega, et ilmselt see jutt mis onud ja tädid räägivad ei ole ainult vale kanepi kohta vaid kogu narkootiliste ainete spektri suhtes.“
Kui tellin alkoholi, tellin kõrvale ka vee. Janu korral joon vett; rohkem joobumiseks joon alkohoolset jooki.
Selle taga on väga lihtne arutluskäik. Väljas käies jood kahel põhjusel: janu pärast ja alkoholi tarbimiseks. Kui kasutad alkohoolset jooki janu kustutamiseks, siis ei saa sa oma joovet kontrollida ja on palju lihtsam üle doseerida. Arvestades, et peaaegu igal pool Eestis on kraanivesi tasuta, on see soovitus minu arvates no-brainer.
Ma loodan, et Teomeetril läheb hästi. Kõige rohkem tahaksin näha analüüsi selle süsteemi mõju kohta. Üks halb stsenaarium oleks, et Teomeetrit külastavad ja jagavad ainult inimesed, kes juba niikuinii kõiki neid lubadusi täidavad — näiteks liikluses on (vist?) 25-40-aastased mehed kõige vähem seaduskuulekad. Teine oluline küsimus on efektiivsus: kas lubadusi teinud põhjustavad vähem või väiksemate vigastustega liiklusõnnetusi?
Igal juhul on Teomeeter lahe eksperiment; loodan ainult, et selle mõju ka pärast analüüsitakse.
Postituse kaanepilt: Donald Melanson, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- Ma ei suutnud praegu väikese pingutusega viidet leida, aga olen üsna kindel, et olen usaldusväärsest allikast selle kohta lugenud.
- Mõnes kohas (näiteks 2+2 sõidureaga teedel) on talvel ja suvel erinevad kiirusepiirangud, aga see katab ainult väga pikaajalised erinevused teede tingimustes.
- Teepinna sensorid ei tohiks olla eriti kallid ega keerulised, aga mida iganes.
- Äärmuslik näide: ma ei tahaks sõita samal teel inimesega, kes oleks nõus ühe minuti säästmiseks võtma näiteks 25% suremise riski.
- Ja liiklusseadusega (vist) kooskõlas: § 39 lõige 3: “Helisignaali võib juht anda vaid ohu tekkimisel ja väljaspool asulat ka liikleja tähelepanu äratamiseks.”
- Paljude autode spidomeetrid näitavad ~5% tegelikust kiirusest rohkem.