Efektiivsuse otsimine annetamises

Jõulud on paljude jaoks annetamise aeg ja valik on suur: Jõulutunnel, toidupank ja veel suur hulk organisatsioone teevad aastalõpukogumiskampaaniaid.
 
Kuidas valida, kellele annetada? Tihti tunneme, et tahame tagasi anda just oma kodukohale — olgu see siis Eesti riik, koduvald või isegi küla. Olen nõus, et on oluline anda tagasi inimestele, kes on meile lähedased või palju andnud, aga tahan siin rääkida natuke teisest suhtumisest.
 
Kui oled hakanud mõtlema efektiivsusele — kui suur mõju igal annetatud eurol on — siis saan jagada paari head mõtet.
Esiteks: üks euro ‘maksab’ Eestis palju vähem kui palju vaesemates riikides (samamoodi nagu Šveitsis Eesti säästude peal elamine ei ole eriline luksus).
Teiseks: vaesele inimesele on iga euro palju väärtuslikum kui rikkale (diminishing marginal utility): miinimumpalga teenijale on 10-eurone palgatõus palju olulisem kui kuus 2000 eurot teenivale inimesele.
 
Need kaks väga lihtsat majanduslikku põhimõtet suunavad efektiivset annetajat otsima annetusvõimalusi meist palju halvemal järjel olevates riikides. Aga ka seal on palju erinevaid variante — kuidas otsustada, kas haridus, ravi, toit või otse raha andmine on efektiivsem? Täpselt selle küsimusega tegeleb GiveWell — uurib, millised heategevused on praegu kõige suurema mõjuga euro kohta — ja üldisemalt heategemise efektiivsusest mõeldakse Effective Altruism liikumises.
 
GiveWelli üks tippsoovitusi on Against Malaria Foundation, mis jagab malaariavõrke ja päästab ühe elu hinnanguliselt iga annetatud 3000€ kohta, kusjuures AMF ei ole uuritud heategevustest kõige efektiivsem. Võrdluseks: Jõulutunnel 2015 kogus üle 300 000 euro.
Seega: kui tunned, et tahad sel aastal head teha, siis miks mitte osta üks malaariavõrk? See maksab 2.30€ ja tead väga selgelt, kuidas ja keda see aitab. Või level 2: tekita endale harjumus annetada, ostes iga kuu ühe võrgu (mina alustasin sellega sügisel).

Milline on hea karjäärinõu?

Mu blogi lugedes võib jääda mulje, et olen oma tuleviku osas kõik olulised otsused ära teinud ja eesmärgid ära sõnastanud; nüüd on vaja vaid nende suunas optimeerida. Võib-olla elan (mitte tahtlikult) kirjutades, esinedes või lihtsalt inimestega rääkides sisse rolli: see on Taivo, kel on kunagi olnud vaja raskeid otsuseid teha, aga nüüd on kõik korras. Ilmselgelt ei ole mu tulevik tegelikult nii valmis planeeritud.

Iga mõne aja tagant mõtlen järgi, mida pikas perspektiivis teha tahan. Kuna selline mõtlemine on raske, panen otsuse vahemällu — kui ma peaksin voodist väljasaamiseks igal hommikul pika mida-ma-oma-tulevikuga-teen-mõttekäigu läbi tegema, ei saaks ma midagi tehtud. Ma ei tee seda plaani järgi kalendri meeldetuletuse peale, mind ajendavad pigem emotsioonid: suur sisemine ebakindlus ja oma senises plaanis kahtlemine. Unetult voodis vähkremine ja oma tuleviku pärast muretsemine ei ole aga eriti produktiivne. Kuidas siis struktureeritumalt oma karjäärist mõelda?

Minu teada parimat karjäärinõu annab 80,000 Hours — organisatsioon, mis teeb põhjalikku uurimistööd — võtab kokku seniseid uuringuid, analüüsib andmeid ja viib ise läbi intervjuusid –, et anda nõu, kuidas inimesed saaksid teha kõige paremaid karjääriotsuseid (nimi tuleb sellest, et tüüpilise inimese karjääris on 80 000 tundi). Teadus- ja andmepõhisuse ning meetodite avatuse tõttu usaldan seda organisatsiooni palju rohkem kui suvalist karjäärinõustajat. Nende üldised soovitused on väga lühidalt järgmised (kui sellest teemast palju mõtled,soovitan väga tugevalt allikat ise lugeda).

Continue reading