Hackathonidest ja motivatsioonihäkkimisest

(Olen nüüd tagasi iganädalase postitamisgraafiku juures.)

Eelmisel nädalavahetusel osalesin Euroopa suurimal hackathonil HackZürich, kus meie tiim sai 150 võistkonna hulgas teise koha — tulemus, mida ma kindlasti poleks meile ennustanud. Sel üritusel kogetu toetas mu viimase aja hüpoteesi, et enne alustamist on kriitiline paika panna motivatsioon ja siis laheneb ülesanne pea iseenesest.

Aga kõigepealt: mis on hackathon¹?

See on lühikese ajalimiidiga üritus, kus inimesed töötavad mingi projekti kallal. Tavaliselt on aega 1-2 ööpäeva ja projektiks mõne veebi- või mobiilirakenduse prototüübi valmistamine. Mõnel hackathonil on ka täpsem teema, näiteks andmeanalüüs, intelligentsed seadmed või sotsiaalsete probleemide lahendamine. Eestis tuntuimad on Garage48 hackathonid, mujal toimuvaid leiad guugeldades või nendest nimekirjadest.

Olen osalenud ainult paaril hackathonil, mis on kõik näinud välja sarnased: a) käiakse välja ideed ja moodustatakse huvitatutest tiimid, b) häkitakse, süüakse palju rämpstoitu ja magatakse vähe, ja c) esitletakse tulemusi ja valitakse võitjad, keda premeeritakse auhindadega. Muide, osalejad ei ole alati ainult programmeerijad: oktoobris Tartus toimuval Garage48 Open & Big Data hackathonil on 6 eri rolli, millest üks on täiesti mittetehniline “marketing/project managers/visionaries”.

Mulle meeldivad hackathonid esiteks sellepärast, et seal on väga lihtne olla produktiivne: kui kõik su tiimikaaslased ja teised osalejad on 100% tööle keskendunud, siis on palju lihtsam ka ise kõvasti töötada. Teiseks olen igal hackathonil pidanud tegema midagi, millega ma kunagi kokku puutunud ei ole — eelmisel nädalavahetusel arendasin elus esimest korda Androidi rakendust. Uute teadmiste omandamine karmi ajalimiidi all on psühholoogiliselt raske, aga tähtaeg ja tiimikaaslaste toetus aitavad sellest hoolimata edasi minna. Kolmandaks on hackathon suurepärane võimalus õppida tundma uusi inimesi — nii tiimikaaslasi, kelle häid ja halbu külgi mitukümmend tundi väsinult ninapidi koos olles näed, kui ka teisi osalejaid ja mentoreid. Viimaseks: on väärtuslik harjutus, kui pead leidma lahendamist väärt probleemi ja selle lühikese aja jooksul lahendama.

HackZürichil kulutasime projektiidee valimisele mitu tundi, kusjuures minu jaoks kõige olulisem kriteerium oli ägedus, mitte auhindade maksimeerimine² — tahtsin, et isegi läbikukkumise korral oleksin rahul, et midagi lahedat üritasin. Tagantjärele oli see õige otsus: olin motiveeritud isegi siis, kui polnud kindel, kas üldse rakenduse tähtajaks valmis jõuame.

[Enne motivatsioonist rääkimist kõrvalepõige: personal hackathon on sarnase ideega üritus, aga tavaliselt väiksem (3-25 inimest) ja igaüks tegeleb oma asjadega. Mõni töötab koolitöö, mõni keeleõppe, mõni meilidele vastamise ja mõni eluplaneerimisega, aga kõik saavad kollektiivse motivatsiooni abil jõudu prokkimise³ ületamiseks; lisaks on koos olles puhkepausid lõbusamad. Olen seda üritust ühe korra 10-le inimesele edukalt korraldanud ja plaanin tulevikus seda korrata. Täpsed juhised ja näidisajakava leiad ülal antud lingilt.]

Tihti näeb mu elu välja selline, et Süsteem 2 on otsustanud mingit ülesannet teha, aga kui tuleb aeg päriselt pingutada, ei ole mul piisavalt motivatsiooni. Innustatuna Nate Soaresi blogist hakkasin seetõttu (uuesti) tegelema oma motivatsiooni häkkimisega.

See tähendab, et nüüd üritan enne ülesandesse laskumist oma motivatsiooni paika sättida. Põhjus on sarnane sellele, miks autoga sõitma hakates enne gaasi andmist käsipiduri maha võtan — tehniliselt ei ole seda sammu vaja, aga kui pidur on peal, siis liigub auto palju vaevalisemalt.

Kui oled üks neist, kes alati kõik vajaliku tehtud saab, siis ei pruugi motivatsioonituse-käsipiduri mahavõtmine nii vajalik tunduda, aga minu viimase nädala põhjal on selle mõju suur ka juba produktiivsetele inimestele. Mõte pole teha nii, et saad enam-vähem aru, miks X (kus X on näiteks kodutöö tegemine või äriidee slaidide kokkupanemine) on oluline — see annab motivatsiooni leebe vormi. Ma tahan, et mul oleks emotsionaalne tung anda X-ile kogu oma tööaeg, esimene laps ja 8% aastasest sissetulekust. See on motivatsiooni võimas vorm.

Igasuguse motivatsioonihäkkimise juures on üks oht. Nimelt paneb inimesele sisseehitatud motivatsioonisüsteemide kasutamine alampiiri sellele, mis sinuga juhtuda saab: jah, võib-olla prokrastineerid mõne olulise projekti kallal, aga vähemalt muretsed ka tervise, üürimaksmise, sotsiaalse elu ja kõigi muude baasvajaduste eest. Häkkides võid (kogemata või meelega) need instinktid asendada millegagi, mis tegelikult ei ole väärt muude asjade ohverdamist. Ma ei ole kindel, kas nimetatud probleem on rohkem kui teoreetiline, aga igaks juhuks tasub silmas pidada.

Motivatsioonihäkkimise praktilisest küljest rääkimine nõuaks omaette postitust, seega annan selle kohta siin ainult soovituslikku kirjandust, lühemast pikemani.

• Minu artikkel motivatsiooni valemi kohta.
• Nate Soaresi postitused LessWrongis ja ta blogis (edasijõudnutele).
• Nick Winteri “Motivation Hacker” — selles lühikeses raamatus on kokku seotud Nicki isiklik lugu ja praktilised asjad, mida ta motivatsiooni tõstmiseks ette võttis.

Kaanepilt: JGD JGD, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. EKI soovitab kasutada sõna “häkaton”, aga see ei kõla minu arvates hästi.
2. Auhindade maksimeerimiseks oleksime võinud luua rakenduse, mis kasutab kõigi sponsorite tehnoloogiaid, ja nii kvalifitseerunud palju rohkematele auhindadele.
3. prokrastineerimise