19. detsembril vigastasin saalihokit mängides paremat põlve ja pidin pea 2 nädalat karkudega käima. Selle aja jooksul pidin käima supermarketis ja apteegis, üsna palju ühistransporti kasutama, eksami kirjutama ja Zürichist Tallinnasse lendama.
See aeg pani mind nägema elu veidi teisest perspektiivist. Kui tüüpiliselt olen tänaval kõndides veidi kärsitu ja natuke pahane kõigi peale, kes liiklusvoolu takistavad (loe: minust aeglasemalt kõnnivad), siis nüüd olin ise aeglane.
Kohmakalt karkudel liikumine on juba iseenesest raske: käed saavad palju koormust ja ville, tempo on mitu korda tavalisest madalam, kukkumisoht on suur. Niimoodi kilomeetri läbimine on korralik trenn. Õnneks on võimalik Google Maps’ilt küsida teekond, mis vajab minimaalselt kõndimist — sellest on juba suur abi.
Aga füüsilisest raskusest hullem on psühholoogiline. Teadmine, et transpordiks tuleb varuda tavapärasest kolm *korda* rohkem aega, sest ma ei saa vajadusel trammile joosta; et kui mõni liin parasjagu ei tööta, siis võib järgmisse peatusse kõndimine võtta 20 minutit. Teadmine, et nüüd olen mina see aeglane liikleja, kes mulle muidu pinda käib. Ma pean ennast keskmisest rahulikumaks ja psühholoogiliselt tervemaks inimeseks, aga tundsin mitu korda, et tahaks ennast haletseda.
Kõik see tähendas praktikas, et kui loeng, koosolek või muu kokkusaamine polnud hädavajalik, siis jäin lihtsalt koju. See aeg kestis küll ainult paar nädalat mu elust, aga sama juhtub ilmselt tulevikus uuesti palju pikemalt: kui tervis hakkab vanaduses halvenema. Ma ei oota eriti aega, kus iga samm, kummardamine, asjade tõstmine — ükskõik milline liigutus — tekitab vaeva.
Kui panna kokku a) raskendatud liikumine ja b) üsna madal sissetulek, siis on tegelikult ime, et näeme tänavatel nii palju vanu inimesi. Tervena on mul tagantjärele raske empatiseerida kargu-Taivoga, aga ma mäletan, et see oli raske.
Mu postitustel ei ole tavaliselt otsest moraali, aga seekord on:
- vanana mõjutab su tervis *ükskõik mille* tegemist,
- praegused harjumused mõjutavad 70-aastase sinu tervist ja
- ühel hetkel — võib-olla 30, võib-olla 60 aasta pärast — saab su aeg otsa ja sealt vaadates on su 20-ndatel eluaastatel hoopis teine tähendus.
