Eestist rändab välja igal aastal 4000-6000 inimest. Keskerakonna sõnul on selles süüdi valitsus, rahvastikugeograafide sõnul on põhjused enamasti seotud tööga1, aga igal juhul tunduvad eestlaste silmis välisriigid mingitel hägustel põhjustel elukohana paremad. On nad tõesti?
Ma võtan ilmselgel põhjusel näiteks Šveitsi. Mediaansissetulek on siin maailmas paremuselt kolmas (Eestis kolmekümnes) ja keskmine palk pärast makse on peaaegu 4000 eurot võrreldes Eesti 900-ga.2 Wikipedia tabel ‘List of wars involving Switzerland‘ lõpeb aastaga 1847. Potentsiaalsetest tööandjatest on siin esindatud näiteks tehnoloogiahiiud Google, Cisco ja Siemens, pangad UBS ja Credit Suisse, kõik suured konsultatsiooniettevõtted, lugematu hulk idufirmasid, väga palju rahvusvahelisi organisatsioone jne. Kodanikud saavad otsustada oluliste otsuste vastuvõtmise osas — näiteks sel nädalal Šveitsis avatud maailma pikima raudteetunneli ehitamise otsus võeti vastu rahvahääletusel — samal ajal kui Eestis tegi 10%-ga riigieelarvest otsuse sisuliselt üks inimene3.
Vaadates Šveitsi, miks peaks üldse keegi tahtma Eestis elada — eriti noored, kel pole veel 1.54 last ja majalaenu? Kaur Kender võtab selle küsimuse üsna dramaatiliselt kokku:
Eesti ja ida-euroopa on üsna unikaalsed ühiskonnad inimkonna ajaloos. Põlvkondadevaheline konflikt on alati olnud. Vanad vs noored. Noorus on alati hukas olnud. Aga noorus on alati võitnud. Igal pool.
Välja arvatud nüüd ida-euroopas. Vanad on võitnud. Noored on kapituleerunud. Noored ei sünnita, noored sõidavad välismaale, noored ei võta seda kõike tõsiselt.
See on vanade võit. Mida te teete oma võiduga, mida ME teeme on võiduga?
— Kaur Kender, “MILLIST PRESIDENTI EESTI OOTAB? DIAGNOOS, PROGNOOS, NEKROLOOG. JA PROLOOG.”
Kui teaksid, et saad oma soovitud välisriigis elamis- ja tööloa, siis mis oleks põhjused Eestisse jääda või naasta?
EDIT: vastused on siin!
See ei ole retooriline küsimus! Mu esialgne plaan oli nüüd kirjutada, miks mina eelistan Eestit, aga mind huvitab, mis põhjused teistel on — ma pole sellest küsimusest nii otse vist ühegi tuttavaga rääkinud. Palun kommenteeri siin postituse all, kirjuta mulle Facebookis, saada meil, kirjuta Mediumis või Nihilistis — anna mingil viisil teada, mida sa arvad.
Järgmisel nädalal olen reisil ja konverentsil ning ei saa kirjutamisele keskenduda, aga kahe nädala pärast teen kokkuvõtte kirjavahetustest ja vestlustest sel teemal koos enda vastusega.
Postituse kaanepilt: bitsofreality, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.
Jaga:
Märkused
- Lingitud lühikokkuvõttes minnakse detailsemaks ainult tervishoiutöötajatega, kelle puhul mainitakse põhjusena palka.
- Aga elukallidus on ju ka kõrgem? Jep, aga mediaansissetuleku järjestus esimese lingi taga võtab ostujõudu arvesse.
- Võib-olla see pole aus näide. Võib-olla on meedia kogu seda lugu ebaausalt või ebatäpselt kajastanud ja tegelikult oli otsus tol ajal väga hea. Ja võib-olla on tegelikult Edgar Savisaar ainuke aus Eesti poliitik.
Eestis on kõrge eestlaste kontsentratsioon, tänu millele saab siin end eesti keeles enamasti lõpuni väljendada. Võõrkeeltes jääb omadussõnadest ja keerulisematest lausekonstruktsioonidest puudu.
Eesti plussid minu jaoks:
1)Mobiilsus – kõik on käeulatuses
2)Rahulik ja turvaline keskkond – madal kuritegevuse tase, müra vähesus, võimalik mitmel moel väljuda linnakeskkonnast (+ kiiresti)
3)Hea tulevikupotentsiaal – Eesti on muutumas mingil määral tehnoloogia keskuseks
4)Kodumaa – kodumaa on ikka oma kodumaa
5)Väärtus – tunnen, et olen siin oma teadmiste ja oskustega väärtustatud vs. välismaal (peamiselt kõrgelt arenenud riikides), kus konkurents niigi suur ja üksiktalendi tunnustamine on teisejärguline
6)Lihtsus – kasvõi maksmise ja ettevõtte loomise lihtsus
7)Tasuta haridus – speaks for itself
Miinused:
1)Külmavõitu inimesed – põhjamaine kargus lööb suhetes inimestega enamjaolt välja
2)Ressursside puudus – näiteks globaalse kaubamärgi arendamine (tehnoloogia alal eriti) on Eestis märkimisväärselt raskendatud võrreldes muude keskustega (USA jt.), teadus- ja arendustegevuse madal kvaliteet, ligipääs kapitalile raskendatud + pole nii mitmekesine kui välismaal
3)Kehvavõitu sotsiaalsüsteemid, samas liberaalse maailmavaatega inimesena see mind nii väga ei masenda
4)Eesti pole veel nii “cool” – Harvardis õppimine ja Silicon Valleys elamine on ju coolim
Miks mina eelistan Eestit? Eesti väiksuse tõttu on siin palju lihtsam midagi ära teha kui mõnes suuremas riigis. Kontakte on lihtne leida ja enda kasuks tööle panna, kasvõi peaminister on tutvusringkonnas paari inimese kaugusel. Karjääriredelil on võimalik kiiresti tõusta kui vaid ise asjalik ja tegus oled.
Ülikooli ja eriala valides tundsin üheltpoolt, et kahju, et Eestis mind huvitavaid erialasid ei õpetata, teisalt andis see võimaluse olla mingis teemas ise eestvedajaks ja algatada midagi uut.
Eesti on kiiresti arenev. Mitte kõik piirkonnad aga Tallinnas Kalamajas elades on rõõm näha, kuidas iga päev tehakse juurde lahedaid uusi kohti ja tekib uusi algatusi. Elu käib. Samas on paarikümne minuti kaugusel rahu ja vaikus ja rohelus.
Ma arvan et peamine põhjus, miks eestist noored lahkuvad on see, et pole kusagil elada. Sest ei ole. Kui sa just ei taha meie kiratsevas ja ebastabiilses majanduses 30-40 aastast õudset pangalaenu kaela või olla kodutu sekundil, mil su üürileping katkeb. Kui just vanemad mingit pinda ei muretse.
Ja see on riigi/omavalitsuste kala. Sotsiaalkorteri saamine on praktiliselt võimatu, kui sa pole invaliid või paljulapseline üksikema ja mingit muud riigipoolset tuge või sotsiaalset skeemi praktiliselt ei ole, erinevalt skandinaaviamaadest.
Kui mujal läänes on normaalne 18-aastaseks saades välja kolida, siis eestis istuvad noored keskeani kodus – kui mitte veel kauem… või rändavad välismaale. Sest riiki ei huvita, kas sul on kusagil elada või ei.
Jääbki ainus loogiline mõte teenida kusagil välismaal vähemalt poole korteri või maja raha, või kasvõi selle superlaenu sissemakse jagu. Aga siis märkavad tõesti enamus, et rohi ON rohelisem mujal ja muuseas – tihedamini maas kui 4 kuud aastas. Milleks siis tagasi noorevaenuliku riigi ja rootsi panga orjusesse naaseda?
Enamik põhjuseid, mida nimetada oskaks, on vist tõesti seotud sellega, et tuttav = lihtsam/ohutum/meeldivam, näiteks:
* Emakeeles on lihtsam suhelda
* Tuttavas kultuuriruumis on lihtsam suhelda, liigelda, misiganes toimetusi teha, sh nt ohte ära tunda, naljadele/kõnekäändudele pihta saada jmt
* Tööd on lihtsam leida, sh tundub, et väikese riigi puhul on võimalus ka midagi riiklikul tasandil muuta märkimisväärselt tõenäolisem
* Kui sinu perekond ja sõbrad elavad (suuremalt jaolt) Eestist, on su sotsiaalne elu tõenäoliselt intensiivsem kui mujal (nt perest kaugel elamine on ka mingite uuringute järgi emotsionaalselt väga stressirohke)
Lisaks tundub mulle isiklikult, et lapse kasvatamise puhul oleks tore, kui temaga sooviks peale vanemate aega veeta ka keegi, kes ei saa selle eest palka.
Hipster-element: eestlasi on napilt üle miljoni. Teate, kui jaburalt väike number see maailma kontekstis on? Ja meil on oma salakeel, mida keegi ei mõista. Absurdsuse tipp. Mulle meeldib.
Misantroopia: eestlasi on vähe, aga meil on suhteliselt suure pindalaga riik. Asustustihedus on olematu. Isegi pealinnas võib päise päeva ajal ennast leida keset tühja tänavat. Mulle meeldib.
Innovatsioon: elektriautoga läbi riigi, mobiiliga valima, robotiga poest saia. Mujal ei saa, meil juba ammu saab või hakkab varsti saama. Mulle meeldib.
Tead, see on küsimus, millele tihti mõtlen. Mõtlen, et miks ma olen ikka veel siin ja pole veel lahkunud. Ja kui ma aus olen, siis ainus põhjus, mis mulle pähe tuleb, on mugavus. Puhas laiskus, sest välismaale elama minek nõuaks parajal määral orgunnimist ja teatud määral ebakindlust: mis siis, kui seal ei leia ma sõpru või muidu head elu? Eestis, samas, on ju kõik juba olemas: pere, sõbrad, elukoht, stipendium, tasuta haridus. Noh, kui ma natuke veel mõtlen, siis äkki hüppab e-riik ka pähe. Aga kui keegi teine pakuks mulle praegu võimalust minna elama Šveitsi või Inglismaale või Hollandisse just sellistel tingimustel, nagu ma ette kirjutan, siis ma läheksin. Ja vähemalt paar aastat ei vaataks tagasi ka. Võib-olla kauemgi. Võib-olla et mitte kunagi. Mõnele võib tunduda see kurb, aga ma pole kunagi väga tundnud mingit ühtekuuluvustunnet, minu meelest see on okei.