Eelmises postituses küsisin, miks peaks keegi eelistama elukohana Eestit välismaale, kui mujal on nii palju asju paremini — kliimast sissetulekuni. Ootasin, et saan 5-10 vastust, aga lõpuks kirjutas mu Facebooki postituse alla, blogipostituse kommentaaridesse ja isiklikult meili/sõnumiga 26 inimest. Võtan siin kokku põnevamad argumendid, mida neilt kuulsin — ka need, mille veenvuses ma tingimata kindel pole, seega loe kriitiliselt. Lisaks on järgnev kallutatud: postitus keskendub rohkem põhjustele Eestit eelistada kui tasakaalustatud analüüsile, mis on parim elamispunkt maailmas.
See pealkiri võib kõlada nagu clickbait, aga umbes nii palju põhjuseid eri inimestelt kokku sain (arvestades ka kordusi).
Esitasin küsimuse kui “mis oleks põhjused Eestisse jääda või naasta?” — tahtsin teada argumente Eestisse jäämise poolt. Võib-olla oleks olnud ausam küsida argumente mõlemalt poolt (nagu mainis Jaan1), aga küsimusest hoolimata vastasid pea kõik nii plusside kui miinustega.
Esiteks oli selge, et mõne jaoks positiivne on teise jaoks eemaletõukav: mitu inimest ütlesid midagi stiilis “ilm on halb, eriti talvel” ja üks “ilm on hea, eriti talvel”. Teiseks mainisid need 26 inimest palju kattuvaid põhjuseid. Minu arvates kõige põnevamad argumendid olid:
- Eesti on väike eelarve osas, rahvaarvu osas ja paljudes muudes aspektides. See tähendab, et inertsi on vähe ja igaühel meist on suurem vastutus ja rohkem potentsiaali midagi muuta.
- Trend on positiivne: elukvaliteet on paranemas ja oleme maailmas oma nišši leidmas. Kes oleks aastal 1800 arvanud, et USA on 200 aastat hiljem üheks juhtivaks jõuks maailmas? Kui trend on paremuse suunas, siis ei näe ma põhjust, miks Eesti ei võiks teha 50 aastaga läbi sarnast kasvu.
Kõik ülejäänu on teemade kaupa allpool.
Tegin vastustest ka kaardi (tehniline kirjeldus siin2). Kaks sõna on üksteise lähedal, kui nad on kuidagi tähenduslikult seotud (täpsemalt: kui nad esinevad sarnastes kontekstides).
Kliki, et suurendada:
Loodus ja keskkond
Ses osas läheb Eestil hästi. Paljud ütlesid, et meil on vaikne ja rahulik, introverdid saavad omaette hoida ja madala rahvastikutiheduse tõttu ei ole vaja teistega ninapidi koos olla. Samas on riik väike ja kompaktne — kõik Eesti otsad on paaritunnise sõidu kaugusel. Lisaks on meil puhas vesi/õhk ja palju ilusaid rabasid/metsi/saari/järvi/randu/Tartut, aga kahjuks mägesid ega liustikke ei ole. Samas on huvitav: kas mägise Šveitsi elanikud igatsevad samamoodi tasaseid maid ja pikki suveöid rannas nagu meie igatseme vaateid mägedest kümnete kilomeetrite kaugusele?
Turvalisus
Jätkates looduse teemal: meil ei ole eriti looduskatastroofe (kui mõnikord kolmveerand aastat kestev sügisvihmtalvlörtskevad välja jätta). Lisaks ei ole meil enam3 avalikke4 maffiasõdu, masstulistamisi ega väga palju kuritegevust.
Osa turvalisusest on ka teadmine, et tulevikus läheb kõik hästi — kindlustunne — ja osa sellest moodustab sotsiaalsüsteem. Ei ole liiga julgustav, et riiklik pension on küll olemas, aga praegusel kujul jätkusuutmatu. Lisaks: ma ei ole veendunud, et Eestis töövõimetud väga heas olukorras on.
Loomulikult ei saa turvalisusest rääkides mööda vaadata karust ruumis: sõda on täiesti reaalne oht5. Samas nentis Allan, et kõik lähinaabrid peale Venemaa on meie vastu sõbralikud, mis ei ole kindlasti kõigis riikides nii (ka minevikus).
Riik ja seadused
E-riik, ID-kaart, netis asjaajamine ja vähe bürokraatiat — oleme olnud juba päris pikalt harjunud selliste mugavustega. Lisaks nendele tehnoloogilistele edusammudele on pea kogu Eesti kaetud 4G-ga ja valitsus üldiselt sõidab kui mitte tehnoloogialaine harjal, siis paar meetrit tagapool6 — sel on lisaks praktilisele kasule ka staatuse-boonus (mitte päris Silicon Valley või Harvardi skaalal, aga Lätist ju ikka parem?). Pluss oleme Euroopa Liidu kodanikud ja Schengeni täisväärtuslikud liikmed, mis annab Euroopas reisides või äri ajades palju eeliseid.
Samas on meil väga suur narkoprobleem, millele kõige õigemaks lahenduseks peetakse (vähemalt otsustajate hulgas) keelamist ja karistamist (alkoholiga oleme natuke paremas seisus, aga seegi on tõsine probleem). Arvestades, et teistes riikides on juba päris ammu aru saadud, et nii ei saa, ja muid lahendusi edukalt proovitud, on Eesti põikpäisus eriti arusaamatu. Kõige kurvem on, et suurimad kannatajad — sõltlased ja nende lähedased — ei ole heas positsioonis, et ära kolida või poliitikat mõjutada, mis tähendab, et meie ülejäänute vastutus on sellevõrra suurem.
Lapsed ja haridus
Teiste eest vastutamisest rääkides: suur osa vastajatest — ja suur osa mu tuttavatest — on kahekümnendates ning arvatavasti plaanivad lapsi saada või on esimesed juba saanud. Vanemapalk ja maailma kontekstis pikk lapsepuhkus on üsna praktilised argumendid, aga ka see on oluline, et Eestis on lapsel rohkem võimalusi suhelda: välismaal võib juhtuda, et laps suhtlebki ainult vanemate ja lapsehoidjaga. Tahame vist kõik, et me laste side vanemate päritoluga ei katkeks ja selle kohta kirjutab Ivo tabavalt: “[soovin, et] lapsed saaksid tunda end ajaloo ja ellujäämisinstinktiga rahvana, mitte väljasurnud väikerahva järeltulijatena, kes end tasakesi võõrasse rahvusesse sumbudes vanemate liini ajaloost pigem vaikiksid”.
Lapse kooliikka jõudes on (tulevasele) vanemale eestikeelses koolis õppimine oluline, kui eesmärgiks on kasvatada laps eestlaseks. Lisaks on Eesti üldhariduskoolid objektiivselt heal tasemel, vist7.
Tasuta kõrgharidus on mõne arvates tugev pluss Eestile8. Samas on (vist riigi väiksuse tõttu) Eesti ülikoolides vähe spetsialiseerumist — see tähendab, et on vähe põnevaid erialasid.
Pere, sõbrad ja tuttavad
Meie vanemad, vanavanemad, muu pere ja suur osa sõpradest-tuttavatest elavad Eestis. Laura mainib, et “perest kaugel elamine on ka mingite uuringute järgi emotsionaalselt väga stressirohke”, mis teeb selle argumendi Eesti poolt veel tugevamaks. Kõige tipuks on partneri leidmine kõige lihtsam olemasolevate tuttavate kaudu, mis tähendab, et ka ses osas on Eestil eelis (ja kaks meest ütlesid, et Eestis on ilusamad naised kui välismaal).
Samas on Romani sõnul Eestis külmavõitu inimesed. Ta mõtleb ilmselt, et soojemaid suhteid on eestlastega raske luua, aga Inkeri toob välja hea argumendi teiselt poolt: kuna välismaal on kokkupuuted “tähtajastatud” (mõlemad pooled teavad, et ilmselt elavad vaid paar aastat samas linnas), siis on ka seal raske sügavamat sõprust luua.
Viimaseks tuleb Eesti väiksus siin jälle positiivselt välja: ükskõik millise inimeseni jõuad ilmselt paari telefonikõnega, s.t. kahe-kolme ühise tuttava kaudu jõuad Eestis kõigi inimesteni (vt ka small-world experimenti) — eriti eeskujudeni, kes on tulnud samamoodi väiksest riigist ja midagi suurt suutnud ära teha. Samas saab “palju tuttavaid” argumendile vastu vaielda: uute tuttavate leidmine ei ole keeruline, eriti reisides, ja üks praktiline viis selleks on couchsurfing.
Keel
Võib tunduda nagu lihtne asi, aga on tegelikult päris äge: Madis mainib, et meil on oma salakeel, mida mõistab maailmas ainult miljon inimest. Veel mitu inimest ütlevad, et emakeeles on ikka kõige mugavam rääkida, mõelda ja kirjutada. Samas oskame suhteliselt hästi inglise keelt (ja muid võõrkeeli) — kas me ei laseks kallilt omandatud oskust Eestis elades raisku?
Poliitika
Poliitiline olukord Eestis pakub kahjuks rohkem muret kui rõõmu. Meil tundub olevat kaks poolt, kes omavahel ei suhtle ja üksteisest aru ei saa; paljud inimesed on vaesed ja senitoimunus pettunud — nii seletab Allan EKRE kasvavat populaarsust ja lisab, et samas on esindusdemokraatia Eestis üsna hästi juurdunud. Lisaks on murettekitav Kenderi kohtuasi, mis tundub rohkem ebamugava avaliku elu tegelase ähvardamise kui legitiimse ühiskondliku huvi edendamisena.
Karjäär ja raha
Need kaks on olulisimad rändepõhjused, nagu eelmises postituses kirjutasin. Kui üks mu sõber sai kõige parema pakkumise — nii huvi, karjääriarengu kui raha mõttes — Eestist, siis kõigil nii hästi ei lähe. Väljaspool IT-sektorit ei ole palgad elatusstandardiga võrreldes väga kõrged ja riigi väiksuse tõttu on isegi riiklikul skaalal edukas olemine maailma kontekstis vähetähtis. See tähendab, et kui tahad kindlasti Eestis elada, tuleb mõnes kohas lagi ette, ja lisaks on ebatõenäoline, et tööturule sisenedes leiaksid parima pakkumise Eestist. Teiselt poolt jällegi: kuna oleme väiksed, on tippu jõuda kergem ning iga inimese tähtsus suurem, ja eeldatavasti tähendab see, et tervet riiki mõjutavaid muudatusi on kergem sisse viia.
Väikeriigina on meil ka vähe tööjõudu. See on töövõtjana hea, kuna oled turul paremas positsioonis, aga tööandja-ettevõtjana halb, kuna on raske kvalifitseeritud töötajaid leida. Kristi sõnul on ettevõtjatel Eestis raskem rahastust leida, aga samas tööjõud odavam. See on paari teguriga kokkuvõtmiseks liiga keeruline teema, seega siin soovitan leida mõni veidi formaalsem uuring.
Kinnisvara on ka oluline argument: mõnel on see juba soetatud ja teeb Eestisse jäämise lihtsamaks, mõni aga näeb 30-40-aastast laenu oma kodu soetamiseks olulise argumendina välismaale minekuks. Samas on teistes riikides lisaks sissetulekule kõrgem ka kinnisvara hind, seega laenukoorem mitmekümneks aastaks tuleks võtta ka seal — suurt erinevust ma ei näe.
Ühiskond ja kultuur
Ma alustan negatiivsest ja lõpetan positiivse noodiga. Esiteks ei tundu meil olevat palju pikaajalist mõtlemist ja visiooni, vaid tegeleme olemasoleva peenhäälestamisega (Kaspari point). Teiseks ei tunne me, et suudaksime valitsuses midagi olulist muuta — lootus on kadunud. Ja kolmandaks ei taha me eriti uut ja võõrast aktsepteerida.
Aga mõtleme kõigele, mis on hästi.
- 7-aastased tohivad ja saavad üksi koolist koju jalutada ilma, et kedagi vangi pandaks.
- Väljarändajate haridustase on9 madalam kui teistes Ida-Euroopa riikides, seega targemad10 jäävad siia.
- Siinne kultuur on tuttav: ühised naljad, kõnekäänud ja muud meemid annavad suurema kogukonnatunde.
Ja lõpetuseks: kas meil kokkuvõttes pole moraalset kohustust tagasi anda? Taavet kirjutab:
Lisaks sellele, et siis omakasupüüdlikult juurelda, mida riik mulle anda saab või mida ma siit võtta saan, tasub ka mõelda, et mida mina ise teha või anda saan. Iga kord, kui keegi sõimab riiki kui mingit institutsiooni, sõimab ta minu meelest ka iseennast — meie ju selle riigi moodustame ja meie tegudest sõltub selle käekäik. Kui seda teadvustada, võib avastada, et selle suure vastutuse omamises peitub ju tegelikult ka hulk võimalusi: mõelda vaid, meil kõigil on võimalus üheskoos kujundada täpselt selline riik ja ühiskond, nagu tahame.
Jaga:
Märkused
- Kõik nimelised viited on pärit avalikest kommentaaridest.
- 1. Eraldasin tekstidest sõnad (viskasin minema kirjavahemärgid, tühikud jne).
2. Tegin sõnadest estnltk word2vec mudeli abil 200-dimensionaalsed vektorid.
3. Klasterdasin need vektorid K-meansi abil viide klastrisse, mida kasutasin pärast punktide värvimiseks.
4. Vähendasin dimensioone t-SNE abil 200-lt kahele.
5. Panin sõnad saadud 2-dimensionaalse ruumi koordinaatidega graafikule.
Ideaalis oleks ma tahtnud sõnad ka ära lemmatiseerida (teha -> tegema, tegin -> tegema jne), aga selle jaoks oleksin pidanud installima estnltk, mis kahjuks OS X-l ei ole väga lihtne. - Selle põhjal, mida kuulnud olen, oli 1990-ndatel seis hull.
- Mitte-avalike kohta ma ei tea.
- Kas paneksid vähem kui 5% tõenäosuse, et Eestis toimub enne 2036. aastat — lähema 20 aasta jooksul — mõni oluline sõjaline konflikt?
- Või eespool? Ma ei tea tegelikult surfamisest eriti palju — harjast paar meetrit tagapool sõitmine vist ei viiks väga kiiresti edasi?
- Eesti õpilaste PISA testide tulemused on head. Samas jälgib PISA (organisatsioon) mitut eri mõõdikut, millest üks näitab täiskasvanute haridustaset, ja selles ei lähe Eestil nii hästi, seega ma ei tea, kui kõrgelt Eesti haridussüsteemi hinnata.
- Ma ei ole kindel, kas see on ikka neto-positiivne. Näiteks tundub mulle parem UK süsteem, kus kõrgharidus on tasuline, aga riiklikult tagatud õppelaenuga saab kogu õppemaksu katta ja tagasimaksmise graafik on väga mõistlik.
- ühe sõbra viidatud doktoritöö põhjal, mida ma leida ei suutnud
- Vähemalt Ida-Euroopa kõige targemad.
Oluline on eristada alkoholi- ja narkopoliitikat. Alkoholi puhul ei räägita alkoholi lauskeelamisest, vaid kättesaadavuse piiramisest (müügikellaaegade piiramine, aktsiisi tõstmine jne.), mis on reaalselt üks efektiivsemaid viise alkoholitarbimise vähendamiseks.
Erinevad koolitusprogrammid pole väidetavalt alkoholitarbimist vähendanud ( http://www.euro.who.int/…/pdf_file/0020/74702/E82969.pdf ). Tsitaat:
“Alkoholi hind Kui teised faktorid jäävad muutumata, nagu sissetulek ning teiste kaupade hind, siis alkoholi hinna tõus toob kaasa alkoholi tarvitamise languse ning vastupidi. Hinnatõusud vähendavad alkoholi tekitatud kahju ning nende mõjul on näha olnud ka rohke joomise vähenemist. Poliitilised meetmed, mis tõstavad alkoholi hinda, lükkavad edasi esmast kokkupuudet alkoholiga, aeglustavad noorte inimeste edenemist suuremate koguste joomisele ja vähendavad ka noorte seas purjujoomist. Alkoholile grammi alusel miinimumhinna seadmine võib olla sama efektiivne kui üldine alkoholi hinna tõstmine, minnes maksma mõlemal juhul palju enam neile, kes joovad palju võrdluses nendega, kelle alkoholi tarbimine on vähene.” ( http://www.ave.ee/download/WHO_raamat.pdf )
Narkopoliitikat ei kommenteeri 🙂
Jep, sul on õigus — ma tegelikult pidasin silmas narkopoliitikat. Alkoholipoliitika osas tundub olevat palju mõistlikum diskussioon.
Muudan postitust ses osas natuke selgemaks.
No mina kommenteerin küll narkopoliitikat!!!! Mul on hetkel pakkuda järgnevad väited, mida tasub vaadelda võrrandisüsteemi võrranditena, stiilis, et ei oma tähtsust, mis järjekorras nad on ja iga ükskik väide muudab kogu lahendust:
x) Narkoäri eesmärk on teenida narkoärikatele sissetulekut.
x) Narkoärikas, kes pakub viletsamat toodet kõrgema hinnaga kui tema konkurendid, läheb pankrotti, KAOB TURULT, SÕLTUMATA POLITSEI TEGEVUSEST.
x) Ravimite TOOTMINE on meeletult odav. Ravimitööstus saab steriilseid ja sobivates doosides narkootilisi aineid pakendada ilma lisa-investeeringuta.
x) Antidepressantide ja valuvaigistite näol on ravimitööstusel ka palju uurimis-tööd looduslikest narkootikumidest mõjusama, uhkemat kaifi andva, narkootikumi loomiseks juba ära tehtud.
x) Hulgi ostes saab odavamalt. Hulgi-tootes saab efektiivsemalt. Hulgi transportides saab efektiivsemalt.
x) Kogus narkootikumi, mida üks inimene üldse füüsiliselt SUUDAB ära tarbida, ilma, et enesetappu sooritaks, on PIIRATUD. Sellega on ka narko-turg narkootilise aine kui materjali koguse arvelt piiratud. Mida kangem kraam, seda vähem ruumi kulub kogu eesti narkarite teenindamiseks kuluva narkootikumi ladustamiseks.
x) Kõigile tasuta kätte-saadavaid asju on väga raske müüa ja neid ei kiputa ka eriti varastama.
Kokkuvõtvalt öeldes, Politseiamet võiks riigihanke raames tellida ravimitööstuselt mingi spetsiaalse, vinge, narko-aine-arenduse, jagada igale soovijale terve kuu doosi jagu, nii et inimene võib end 24/7 pilve tõmmata ja selle asemel, et mööda linna neid “tantsivaid” narkareid kinni püüdmas käia, teha kaineri juurde narko-klubi, kus on kummist seinad, okse-kindla kattega diivanid, mingi äge sise-disain, nõnda et see on tõeliselt atraktiivse sisekujundusega “härrasmeeste klubi”, kus pakutakse lisaks tasuta narkootikumile ka kondoome ja Politsei poolt kinni-makstud seksmassööride poolset seksuaalteenuseid, eesmärgiga teha nii, et inimestel oleks motiivi narkot tarbida selles kaineri eri-osakonnas, selle asemel, et kuskil kodus või sõprade kambas narkot tarbida, kust siis Politsei-patrullid peavad lihtlabase okse-taksona neid pilves tegelasi üles korjamas käima. (Ma ei usu, et Politseinikud seda labast okse-takso-teenuse osutamist nii meeletult naudivad.) Kogu projekti maksumus oleks kaetud selle arvelt, et PUUDUB PÕHJUS “narkokuritegusid” uurida, menetleda, narkareid mööda linna taga ajamas käia. Narkoärikad on sellises olukorras SUNNITUD oma äri kinni panema isegi siis, kui Politsei neist absoluutselt midagi ei tea, sest turg ei võimalda neil oma äri pidada. Kuna narko on Politseijaoskonnast otse küsides kõigile tasuta kättesaadav, siis puudub vajadus seda narkot isegi politsei-jaoskonnas kuidagi eriliselt ladustada, piisab, kui kast tablettidega visata kunkusse, koristaja tarvete vahele, üks kast võib olla Politseijaoskonna teenindusleti all, nõnda, et see leti taga istuva politseikiku jalgade-ruumi ära ei võta ja viisil, et sel politseiametnikul on hea, mugav, sealt neid tablette võtta ja küsijatele jagada. Transport saab ka olema odav: DHL/UPS/Omniva-kuller, muud tavalised kullereteenused, piisav. Midagi pole vaja varjata, pakendile tuleb vaid peale kirjutada, et sisaldab riiklikult tellitud narkootikume ja pakendi sisemuses olevat tolmu on oma tervisest rohkem hoolivatel inimestel targem mitte sisse hingata. Kui DHL paki ära kaotab, siis maksavad välja.
Suurim probleem selle lahenduse juures on see, et see hävitab narkokaubanduse liiga efektiivselt, hävitab Riikliku propaganda jaoks kasuliku kuvandi üli-vajalikust maksu-põhisest Politseist, kes autode aknaid sisse-löövaid narkareid kinni nabib, hävitab ühe ülivajaliku ettekäände Riigi-vastaste massirahutustel mahasurumisel rakendust leidvate politseinike palgal pidamiseks, elimineerib ühe võimaluse maksuraha juriidiliselt korrektselt oma jopedele suunata, sest kui pole vajadust narkokuritegusid uurida, siis puudub ka vajadus osta igasugu varustust “narkopolitseile”. No mis teha. Vaja on ju vanamoodset susser-vusserit, mitte probleemi üliefektiivset ja kiiret lahendamist.
Väga humoorikalt sõnastatud :). Ma arvan, et pigem ei tee riik ja politsei teadlikult paha, vaid siin kehtib Hanloni habemenuga: Never attribute to malice that which is adequately explained by stupidity. Aga midagi sinu pakutu sarnast võiks proovida — ilmselgelt see, mida praegu teeme, ei tööta ja võiks järgmist lahendust katsetada.
Kunagi arvasin ka praegusest rumalusest veel rumalama inimesena, et “Riik, see oleme meie”. Praegu(2016_06) arvan siiski, et tuleb vahet teha Riigil ja Kogukonnal. Kogukond, see oleme meie, kuid Riik on suurkoprporatsioon, mille ärimudel baseerub röövimisel ja röövimise õnnestumiseks populaarse toetuse kogumises.
Utilitarismi korral loetakse parimaks lahenduseks lahendust, millest võidab kõige rohkem inimesi. Näiteks, kui ühe terve inimese vastu tema tahtmist doonorelunditeks lammutamise kaudu saab päästa 5 haige inimese elu, siis utilitarismi kohaselt on tolle terve inimese tapmine õigustatud. Väide, et demokraatia erineb utilitarismist selle poolest, et vähemusele garanteeritakse “baasõigused”(“inimõigused”), on absurd, vastuoluline, põhjusel, et kui leiduks keegi ametnik, kes hääletuse tulemusi ja vähemuse “baasõigusi” kehtestada suudaks, näiteks “Jumal”, siis Darwini evolutsiooni stiilis puudub sel ametnikul põhjus kehtestada hääletuse tulemusi oma isiklike tahtmiste asemel. Järelikult demokraatias enamuse saanud peavad ise ennast kehtestama, kuid miks nemad peaks tegutsema oma enda hääletusega väljendatud soovidele vastupidiselt, eriti kui nad veel hääletuse võitsid? Tulemuseks ongi see, et hääletuse kaotanud osapool kas sunnib ise-enda kui vähemuse tahtmist, soovi omada “baasõigusi”, enamusele jõuga peale või neid “baasõigusi” ignoreeritakse. Aga see ongi utilitarism. Seega demokraatia on põhimõtteliselt samaväärne, ekvivalentne, utilitarismiga. Vaid tublid Avalike Suhete (Public Relations, PR) inimesed on koledale asjale, utilitarismile, sobiva nime, demokraatia, leidnud ja keegi on ka matemaatiliselt ära tabanud, et lollid massid on alati enamuses ja neilt saab ka hääle kätte mingi labasusega, nagu näiteks suure koguse rumala valimis-reklaamiga.
Mis puutub argumenti, et demokraatia alternatiiv on vaid mingi türannia, siis see on umbes sama absurd väide nagu “suhkruvaba komm” või “surmavaba sõda”, sest praktikast on teada, et evolutsioonis võidab alati see, kellel on paremad relvad, kes on osavam/targem/kiirem/nähtamatum/vähema-ressursikuluga/suurema-tootlikkusega, sama omadus osutub eri olukordades kord tugevuseks, kord nõrkuseks ning eri omadustega osapooltel on võimalik olla täiesti võrdväärse läbirääkimisvõimekusega sümbioosses suhtes, sõltumata sellest, et linnud söövad putukaid ja hundid/karud lambaid. Putuka/lamba vaatepunktist vaadates on olukord siiski ka see, et kui PROTSENTUAALSELT PIISAV KOGUS lambaid enda kaitsmisega toime tuleb, surevad hundid/karud/haid/putukasööjad-linnud välja. Minu isiklik arvamus on, et sarnaselt kirikule ja monarhiale(inblise kuninganna, Rootsi kuningas, jne.) ei kao ka Riigid ära, olles ilusti 2016 monarhide ja kiriku kombel marginaliseeritult ajaloo riiulil, viies läbi oma tseremooniaid, hääletamisi, “kommunistlikku hoolimist”, jne. Küsimus on vaid selles, et kaua äri-eliit ja tehniliste alade spetsialistide poliitiliselt ärksam osa neil Riik’i ehitavatel tegelastel laseb olla praeguses mitte-marginaliseeritud staatuses. Nii nagu inglise kuninganna saab end ära elatatud kinnisvara-ärist, nii võib suurkorporatsioon Riik oma ladvikule, parteikontorite ladvikutele, pakkuda head ära-elamist riigi-firmade dividendidest. Olekski kõik rahul. Ühiskondlikud funktsioonid oleks realiseeritud mittetulundusühingute poolt, vabatahtlikkuse alusel laekuvatest maksetest, Riiki ehitavad mafioosod saavad oma parteimänge edasi mängida, ülejäänud aga saavad tegutseda ilma, et see Riik elu segaks ja sissetulekut rööviks.
Mõned lingid:
http://archive.softf1.com/2014/2014_09_25_YouTube_Publication_of_Noam_Chomsky_on_Anarchism.webm
https://www.youtube.com/watch?v=ZpYUAucm1ZI
http://eng.anarchopedia.org/Anarcho-Capitalism
Nõus, et demokraatia ei ole a priori parim organiseerumismehhanism, aga ma ei ole piisavalt uurinud, et alternatiividest oskaksin midagi arvata.
Ma pole su tõlgendusega utilitarismist nõus (et on OK tappa 1 inimene, et päästa 5). Me peame arvesse võtma ka seda, et maailm, kus kehtib poliitika, et suvalise inimese võib ära tappa viie muu inimese päästmiseks, on oluliselt halvem kui praegune maailm (nt inimesed on rohkem hirmul ja ei naudi oma elu seetõttu nii palju). See oli esimene argument, mis mulle pähe tuli ja neid on veel: tõenäosus, et 5 inimest kõik kasu saavad organitest on väiksem kui 1, lisandunud eluaeg vs doonori kaotatud eluaeg, lisandunud elu kvaliteet jne. Ja isegi kui utilitaristlikult saaks sellist olukorda pidada aktsepteeritavaks, siis näitab see minu arvates rohkem utilitarismi läbikukkumist kui seda, mis on tingimata eetiliselt aktsepteeritav.