Viimase poole aasta jooksul on mu elus kesksel kohal olnud üks vastuolu. Lühidalt öeldes on see vastuolu mu õnnelikkuse ja saavutustahte vahel, aga las ma selgitan lähemalt.
Olen kaks aastat harrastanud mindfulness-meditatsiooni ja selle üks alustalasid on non-striving ehk (toortõlgituna) mittepüüdlemine. Selle mõte on saavutada olukord, kus sa ei püüdle millegi poole: ei ürita jõuda mingisse teise kohta või situatsiooni, vaid aktsepteerid kõike, mis on praegu.
See ei ole ainult spetsiifiliselt mediteerijate probleem. Eeldatavasti tahame kõik olla rohkem õnnelikud ja rohkem rahul oma eluga sõltumata maailma hetkeseisust või viimase nädala sündmustest. Aga samal ajal tahame maailma muuta, kasvõi seda pisikest osa, mis meid ümbritseb: näiteks oma rahalist olukorda, suhteid sõpradega või ühiskonna suhtumist olulistesse küsimustesse. Korraga mõlemat üritada tundub mulle nagu maast õhku tõusta ilma hüppamata.
* * *
Võib-olla saan mittepüüdlemise ideest valesti aru. Äkki on point tegelikult, et eraldad mittepüüdlemise jaoks mingi aja päevas: näiteks kümneminutise või kahetunnise meditatsiooni, mille ajal tõesti lihtsalt oled, jälgid oma mõtteid ja ei ürita kuhugi jõuda — mõttetormi oma peas leevendada, magama jääda, vaimset tervist parandada või mis iganes su põhjus mediteerimiseks on. Aga sel juhul oleks veidral kohal meditatsioonijuhendajate soovitused mittepüüdlemist päris elus rakendada.
Võib-olla on budamungad lihtsalt liiga kaugele läinud? Nad võivad küll eluga täiesti rahul olla ja endast väga hästi aru saada (ja seda ka teistele levitada), aga kui ma tahan jõuda mingi elonmuskliku tulemuseni, näiteks Marsi koloniseerimiseni, siis tundub eesmärkideta elamine hea viis lati alt läbi roomata. Samas eeldan siin tulemust: eelmine lause oli põhimõtteliselt “kui mul on eesmärk, siis on eesmärkide ärajätmine halb”, mis on tautoloogiliselt tõsi.
Võib-olla saan ma mittepüüdlemisest ikkagi õigesti aru. See tähendaks korraga: a) praeguse maailmaga rahulolemist, ja b) samal ajal ikkagi seda muuta tahtmist. Mitme vastuolulise asja korraga uskumine on ju täiesti võimalik, nagu hulk kognitiivseid kaldeid näitavad. Kui panna süsteem 1 (~alateadvus) võimalikult vähe püüdlema ja eesmärke hoida rangelt ainult süsteem 2-s (~teadlikus mõtlemises), siis on vastuolu ilmselt kergem ülal hoida. Samas on süsteem 1 oluline komponent inimese motivatsioonist: ilma tagantsuruva tugeva emotsioonita on raske vähegi tüütuma ülesande juures püsida.
Äkki on vastuolu vaid näiline ja tegelikult tuleb kõigepealt halba sorti püüdlustest lahti lasta ja nad asendada õigete, läbimõeldumatega? Noh, nii nagu peab garaaži ära koristama enne, kui sinna auto parkida saab. See tõlgendus vihjab ka, et peab olema mingi tasakaal: pole ju mõtet koristada, kui auto jaoks piisavalt ruumi on; samas tekib kõigil regulaarselt koli, millest aeg-ajalt vabanema peab.
Veel ühe lahenduse pakkus välja mu sõber Rauno. Kui oled jõudnud punkti, kus oled oma eluga rahul ja tahad kulutada energiat peamiselt teiste aitamisele, siis võid ennustada, kuidas tunneksid ennast *pärast* mingi ägeda asja ärategemist — ilmselt oleksid veel rohkem rahul. See peaks andma õrna motivatsiooni: tahte liikuda selle veel-parema maailma poole samal ajal liiga paaniliselt püüdlemata.
* * *
Nagu näha, on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Kui sul on sel teemal mõtteid, kirjuta kommentaaridesse (mis nüüd ei vaja minupoolset spämmikontrolli1).
Jaga:
Ägedad mõtted ja vastuolu, mis pole võõras paljudele.
Mina olen selle lahkamisel jõudnud punkti, kus tundub mõistlik täita oma sisemisest sunnist lähtuvat kohustust maailma ees – ehk saavutada enda parima rakendamise kaudu – ja hoida rahulolu mõistlikul tasemel, ehk nautida ja olla tänulik ning rahul eluga määral, mis tagab energiaressursi taastootmise.
Palju huvitavam küsimus on muidugi, kuidas seda ära tunda. Pagan teab 🙂 Aga hea lakmustest võiks ollagi, kas ärkad hommikuti üles tundega, et elus on värvi ja ilu ja sa annad endale võimalusi sellest osa saada. Meenub Steve Jobsi öeldu: “I have looked in the mirror every morning and asked myself: “If today were the last day of my life, would I want to do what I am about to do today?” And whenever the answer has been “No” for too many days in a row, I know I need to change something.”
Hea point! Üks viis jätkusuutlikku energiataset hoida võib olla lihtsalt katsetamine: kui läbi põled, siis tead, et midagi peab muutma. See pole küll ideaalne lahendus, aga hea teooria puudumisel parem kui mitte midagi.
Ma mõistan pealkirja ja posituse sisu natuke erinevalt. Pealkirja küsimust vaadates, vastaksin kohe, et aga mis mõte on panustada saavutustesse, kui need õnnelikuks ei tee. Õnnelik muidugi võib siinkohal olla ka tähendusega “pisut vähem kannatusi pakkuv variant, kui too teine alternatiiv”.
Aga sisust niipalju, et inimesed tahavad alati midagi rohkemat, see ongi elu areng, et püüdleme muudkui parema poole. Võid ju proovida, et oled nüüd elu lõpuni tänulik selle eest, mis sul juba olemas on ning mitte midagi rohkem juurde ei soovi. I challenge you. Elu ise soosib soove, oma olukorra täiustamist. Mittesoovimine oleks inimloomuse vastane. Näiteid saab tuua, kui vaadata elu. Meie masinad muudkui täiustuvad, ehitised, sõidukid, süsteemid.
Meditatsioon, kus keskendutakse lihtsalt hetkes olemisele on kasulik, kui inimesel on negatiivseid tundeid, sest ta keskendub “vale” nurga alt millelegi, mis talle korda läheb. Ehk ta tegelikult ikkagi keskendub nõnda, et tunnetab soovitu puudumist. Aga unistamine ja oma soovide tundmine ja tunnetamine on hoopis midagi muud ning võib anda suurepärase energia ja rõõmu inimesele. Probleem ongi aga selles, et tihti ei suuda me olla nii spetsiifilised oma sooviga sellele “õige” nurga alt keskendudes. St, et me oleme väga spetsiifilised oma sooviga, mida spetsiifilisem, seda suurem potentsiaal rõõmuks, aga samamoodi on ka kergem kogemata keskenduda nii, nagu oleks tohutu puudus soovitust. See tekitab negatiivse tunde, mistõttu ongi väga levinud meditatsioonid, et ole hetkes, ära mõtle midagi, ära taha midagi(ilmselt meaning, et ära keskendu millegi tahtmisele) jne. Sest nii on inimene lähemal oma soovidele, kui millegi järgi meeleheitlikult igatsedes.
Ma sain mittepüüdlemise ideest nii aru, et püüdlemine pole OK isegi siis, kui see sind õnnelikumaks teeks — siit ka vastuolu.
Ma kaldun sinuga sarnaselt sinnapoole, et selle printsiibi üksühene rakendamine muus elus ei ole tingimata hea ja võib-olla on kõige kasulikum selleks, et negatiivsetest mõtetest eemalduda. Samas tekib mul jälle küsimus: kui võtta ära potentsiaal negatiivseteks tunneteks, siis kas kaob ka potentsiaal rõõmuks?
Ehk natuke teises sõnastuses: kuidas teha nii, et su baseline-õnnelikkus on mingis normaalses kohas — näiteks seitsmepalliskaalal “5” –, aeg-ajalt on rõõmupursked, aga negatiivseid purskeid kunagi ei ole.
Ma isiklikult olen veendunud, et meie tunded on vasted meie tõekspidamistele, mõtetele. Sellest lähtudes ei kao kuhugi potentsiaalid erinevateks tunneteks, sest me võime igal ajahetkel otsustada, kas vaatame olukorda pisut kergemalt või raskustunnet tekitavalt ehk üks annab potentsiaali positiivseteks ja teine negatiivseteks tunneteks.
Kas on halba ilma heata? Ma ei usu. Aga seda võib ka nimetada lihtsalt elu kontrastiks, mis ei pea olema negatiivne vs positiivne, vaid ka positiivne vs veel positiivsem. Nt, ütleme, et mul on suurepärane korter, aga ma eelistan vot seda ja toda sinna veel juurde, mistõttu nendele puudustele keskendumine tekitab negatiivse tunde. Samas on see suhteline, sest nt mõni kodutu näeks minu korterit ehk unistusena, samal ajal kui minu jaoks pole piisav. Aga elu lihtsalt soosib edasiminekut ja täiustumist, mistõttu on see loomulik.
Selleks, et teadlikult negatiivseid purskeid mitte tunda, tuleks kasuks mõista, miks meil on üldse emotsioonid, sest millekski on neid ju vaja, muidu ei oleks loodus meile neid tekitanud. Räägitakse küll, et mõtled positiivselt, tunned end hästi, siis saad mida tahad. See on ju põhimõtteliselt õige, aga miks see on nii, oled kunagi mõelnud? Miks ei ole nii, et nt mida rohkem sa kannatad, seda paremaid asju elu sulle saadab. Või miks üks mõte paneb sind kurvastama, teine mõte teeb õnnelikuks, miks mitte vastupidi?
See on päris suur teema ning ma ei tahaks siinkohal rohkem segadust külvata, aga kui soovid lähemalt arutada, siis võid mulle meilile kirjutada.
See on väga huvitav küsimus ja ma olen mingi osa oma elust täpselt sellise positiivse bilansi poole püüelnud. Praeguseks aga olen jõudnud järeldusele, et minu arust on see pikas perspektiivis põhimõtteliselt võimatu, parim mis saab saavutada õige tasakaaluga elades on nullbilanss. Seega kui on positiivsed emotsioonid, peavad olema ka negatiivsed, mida suurem on rõõm, seda suurem ka kurbus, kahjuks vastupidi ei pruugi alati olla. Seega võib ka negatiivsele poolele jääda, kui tasakaal käest läheb. Oma elukogemusest ütleks, et positiivsel poolele pikaajaliselt olemine lõppeb läbipõlemise, depressiooni, mõne haigusega vms. Seetõttu ei julgeks ma sellise positiivse bilansi poole enam püüelda, sest see tähendab võlgu võtmist ja võlga tuleb enamasti ikka intressiga tagasi maksta. Lühidalt kokku võttes: kui tahad negatiivseid emotsioone vähendada, pead alustama positiivsete vähendamisest. Kui tahad aga enda ellu siiski ka positiivseid emotsioone, pead arvestama vähemal sama tugevate negatiivsete emotsioonidega ja valmistuma nendega hakkama saamiseks.
Mulle tundub ka, et amplituudi ei saa ainult ühes suunas vähendada.
Küll aga on võimalik keskväärtust tõsta (sõltumata amplituudist): kirjutasin sellest siin.
Tervitus,
Alari siin.
Küsimused igati huvitavad.
http://www.mbsrtraining.com/ on siis jah üks algne lehekülg.
Mis võiks aidata Shannoni aspektist lähtudes:
http://www.psy.cmu.edu/~creswell/papers/Taren%20et%20al%20(2015),%20mindfulness%20training%20amygdala%20resting%20state%20functional%20connectivity,%20SCAN.pdf
http://www.mindful.org/the-science-of-mindfulness/
“Studies show that the ways we intentionally shape our internal focus of attention in mindfulness practice induces a state of brain activation during the practice. With repetition, an intentionally created state can become an enduring trait of the individual as reflected in long-term changes in brain function and structure. This is a fundamental property of neuroplasticity—how the brain changes in response to experience. Here, the experience is the focus of attention in a particular manner.”
Okei, korduva mindfulness meditatsiooni läbi saab tahtlikult tekitatud olekust püsiv (aju)omadus..
Siit tuleb ilmselt kohe küsimus — et oot, kui ma nüüd tund aega mindfulnessi praktiseerin VS praktiseerin mindfulnessi ainult elu keerulistes olukordades 6 x 10 min? Ma arvan, et üks erinevus on kindlasti selles, et aktiviseeritakse aju erinevat moodi — kui lainetest rääkida, siis alfa vs teeta ja muud potentsiaalisünkroonsuse teemad, aga mu küsimus on, et millised on statistiliselt olulised erinevused. On teada, et lühiajaline meditatsioon töötab küll:
http://www.huffingtonpost.com/douglas-labier/does-shortterm-meditation_b_5596239.html
Uuringuid on kõvasti ja paljud tiirlevad just prefrontal cortexi ümber. Nagu mäletad, siis kunagi linkisin selle — huvitav, mis rolli see DMN mängib:
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25904238 või näiteks
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/26525051
“These findings combined with published data on functional-anatomic heterogeneity within the DMN and on trait subjective experiences commonly found following meditation allow us to propose that the first-person perspective and the sense of agency (the witnessing observer) are presented by the frontal DMN module, while the posterior modules of the DMN are generally responsible for the experience of the continuity of ‘I’ as embodied and localized within bodily space”
Tundub, et MBSR-i on hakatud populariseerima ja valdkond areneb päris jõudsalt, aga arvan, et suurem progress seisab alles ees ja see tuleb just koos informatsiooniteooria arenguga. 2013. aastal oli minu arvates DALY näitajate järgi maailma inimeste vaimse tervise seis suhteliselt murettekitav — kas seda on see ka Sulle, võid veenduda näiteks siin: http://vizhub.healthdata.org/gbd-compare/ (uurisin ajust arusaamise rakenduse arendamise jaoks) .
Eks puhas tõde oleks tõesti ülimalt huvitav teada, ent ma arvan, et ka Jon Kabat-Zinn ei ole pääsenud Su artiklis mainitud kognitiivsetest kalletest – ka tema sõnad ei ole “võitud” ja ta pole pääsenud mürast. Videod seetõttu erinevad teaduslike artiklite kokkuvõtetest tihti nagu öö ja päev. Vaatasin just ühte lihtsat dokumentaali – kas Temporal Difference Learningu asemel Ventral Striatumis on piisav öelda, et dopamiin on “ennetuse neurotransmitter” ?
http://www.gatsby.ucl.ac.uk/~dayan/papers/odfcd03.pdf
(“Temporal Difference Models and Reward-Related Learning in the Human Brain”, vana artikkel)
Aga seda kõrvale jättes — võib-olla üritada alustuseks süveneda täpsemalt sellesse, mida näiteks Jon inimestele õpetada tahab?
Õppekava (nagu ilmselt juba tead) on leitav siit: http://www.mbsrtraining.com/mbsr-syllabus-mindfulness-training-syllabus/
Ise olen mõtisklenud selle üle, kuidas vähendada informatsiooni ülekandekadu madalatasemelistelt kõrgematasemelistele ajuomadustele ja mis moodi ühilduvad ajumõõtmised kaasaegse informatsiooniteooriaga.
Omaette mõeldes kasutan tihti mõistet ‘sisemine (Gödeli) informatsioon’ (vt “Relativistic Brain”, peatükk 6 — “Information Argument”), vt kommentaari lõppu. [—]
Seetõttu võib leida teatavaid informatsioonilisi küsimärke Shannoni-informatsioonil põhinevatel uuringutel, mida kahtlemata ka Jon kasutab, ja sõnade vahel, millega inimesed ideid edasi annavad.
Kristjan Korjus nagu teame, uuris enda magistritöös Grangeri kausaalsust (päris põnev töö), samuti võib R-is kasutada grangertest’i — äkki peaks uuringutesse lisama alati ka kausaalsuse küsimused, mitte piirduma ainult korrelatsioonide ja p-väärtustega?
Mainiksin veel pealkirjas püstitatud “välistava või” eeldusese kohta – äkki sõnastada nii: Kas õnnelikkus või saavutamine omadus on statistiliselt oluliselt “välistav või”? Sellele mõtteleb ajendas mind see, et kui uurida kahepoolset sõltuvust, siis kaldun uskuma, et õnnelikkus võib osutuda piisavaks omaduseks, mis saavutamise aju jaoks statistiliselt ebaoluliseks muudab… Võib kvantifitseerida serotoniinikontsentratsiooni läbi või millegi muu läbi. Uurides aga vastupidist – õnnelikkuse sõltuvus saavutustest, võib tugevaks määramatuseks jääda inimesi tabav ebaõnn – kas oleksite õnnelik, kui saavutate karjääris kõik, mis võimalik, aga lähedane inimene sureb mingi imeliku õnnetuse läbi? Või kui teil avastatakse järgmisel päeval pärast “kõige” saavutamist mingi haruldane ja kiirestiarenev geneetiline haigus?
Lõpetuseks positiivselt – mind on igal juhul elu õpetanud, et tervist pole alati võimalik ise üheselt juhtida ja ma arvan, et õnnelik saab olla ka ilma sisuliselt midagi muud saavutamata peale ‘tõe’ tajumise. Meditatsiooni võib ehk ka näha ühe võimaliku viisina tõe tajumise juurde – idamaade ja muudel vanadel tsivilisatsioonidel on neid teid ilmselt mitmeid muidki. Nüüd küsimusele, et igaühel oma tõde – jah, lugeja – kui kvantifitseeritav Shannoni informatsiooni abil, siis mis on Sinu ‘tõe’ prior jaotus?
Minu jaoks igal juhul huvitavad teemad, Taivo, ja sellest võib ju alati edasi rääkida.
Parimat!
——————————————————————-
Gödeli informatsiooni kohta autori loal: “But when one studies a human brain, one can obtain two different kinds of information: the one obtained from the outside, by measurements like the ones obtained from any other physical system (defined here as Type I extrinsic or Shannon-Turing information), and another one, obtained from the “inside”, by questioning the owner of that particular brain (labeled here as Type II intrinsic or Gödel information). Type I information is expressed with the rigid syntax provided by numbers, bits, and bytes. Since it is generated by an integrated system (the brain), Type II information includes a rich range of semantics that amplifies the meaning and reach of the subject’s language; the main way he/she communicates his/her own thoughts and feelings.
Overall, the differences between Shannon-Turing and Gödelian information can be described as follows: Type I information is symbolic; that means that the recipient of a Type I message has to decode it in order to be able to extract a meaning. For this he obviously needs to know the code prior to receiving the message; if the code was included in the message it would not be accessible. Without an external code, for instance, the very lines you are reading now would have no meaning for you. Meaning is essential for your brain to be able to do something with the message.
Conversely, Type IIinformation does not need any code to be processed; its meaning is recognized instantaneously. That follows because the message’s meaning is in a way integrated in the physical system that generates the message. That may explain, for instance, why a pair of plaques were placed on board Pioneer 10 and Pioneer 11 spacecraft, launched in 1972. These plates featured images, i.e. analog messages, since it was believed that these would have a better chance to be understood by some intelligent extraterrestrial beings who might come in contact with them.
As we mentioned above, in Type I information, the code cannot be embedded in the message itself.
Thus, if living brains process only Type I information, they would have to have some sort of meta-code to achieve any understanding of an internal message flowing through its circuits. But to understand this metacode, the brain would require yet another intermediary set of rules to make sense of this intermediary code. As one can easily verify, when taken to the limit such reasoning generates
an infinite regress; a new code will always be needed to extract meaning from a message transmitted a level above it. That is why philosophers like Daniel Dennett describe this process as “the spectator in the Cartesian theater”.
“… saavutada olukord, kus sa ei püüdle millegi poole: ei ürita jõuda mingisse teise kohta või situatsiooni, vaid aktsepteerid kõike, mis on praegu” — miks mitte aktsepteerida seda vastuolu saavutamistuhina ja hetke nautimise vahel?
Ma arvan, et sa saad mittepüüdlemisest peaaegu õigesti aru (nii nagu sellest tuleks aru saada minu meelest, sest ma ei tea, mida auväärsed gurud öelda tahavad), aga vastuolu tegelikult ei eksisteeri. Ma väidaksin, et rahul ei pea olema maailmaga, vaid rahu on vaja endas tekitada sõltumata kõigest ümbritsevast. Kui võtta see lähtekohaks, ei ole maailmaparandamisega mingit vastuolu.
Täpsustuseks mõttekäik, mis eeltoodud järelduseni viis: Ma pole kunagi nii aru saanud, et mediteerimise ja mindfulness eesmärk võiks olla inimest vähem püüdlema või saavutama panna. Eesmärk võiks olla saavutada selline püsiv meeleseisund, kus sinu jaoks ei ole oluline midagi saavutada, et olla õnnelik (või laiemalt, et miski elus ei saa mõjutada sinu rahu, õnne jms). Aga kui sul see meeleseisund juba on, siis oleks nt minu jaoks kõige ratsionaalsem teha valik saavutada võimalikult palju. Vahe peaks seisnema selles, et kui pingutused eesmärgi nimel sind varemalt vaimselt ja lõpuks ka füüsiliselt tohutult kurnasid (põdemine tagasilöökide pärast, stress, häbi, stressist tulenevad terviseprobleemid), siis nüüd oled sa kõigest sellest üle (või vaatad rahuloleva ja õnnelikuna kuskilt kõrvalt – mõte jääb samaks). Lisaks sellele, et jääd igas mõttes terveks oma sihipäraste tegevuste käigus, on sul ilmselt ka palju rohkem energiat ja julgust tegutseda.
Selge see, et negatiivsed tundmused motiveerivad paljusid inimesi tegutsema. Samas, kui inimese iseloom ja teadlikkus on piisavalt tugevad, siis ei ole hirmu motivaatorina vaja. Võid olla tervikuna õnnelik, kuid samal ajal märgata negatiivset maailmas või iseendas ja tegutseda selle likvideerimise nimel.
Pooljuhuslikult võibki sobida selle kirjeldamiseks sinu mõte, et see on nagu maast õhku tõusta ilma hüppamata. Aga heas mõttes. 🙂
Ma pole tegelikult meditatsiooni ega mindfullnessi teooriasse kunagi süvenenud, loodetavasti ei pannud väga mööda oma mõtetega.
Cheers!
Aitäh kommentaari eest!
Ma olen sinuga peaaegu nõus, aga rahul olles on mul ka palju vähem motivatsiooni asju ära teha. Natuke teistpidi sõnastades: kas on võimalik samal ajal olla mindful ja siiski saada sama tugev motivatsioon kui annab praeguse maailma võrdlemine sellega, millist maailma ma tahaksin?
non-striving on hea sest ta võtab ära püüdlikuse negatiivsed kõrvalmõjud. (stress, fear of failure, failure…)
striving on hea sest sellega kaasnevad positiivsed kõrvalmõjud. (self growth, satisfaction…)
kui ühendada need kaks siis saaks: non-striving striving.
ehk siis ei tekiks negatiivseid kõrvamõjusi kui näiteks projekt ei õnnestu kuid saaksid ikkagi rahulolu kui õnnestub.
umbes nii nagu teaniin vähendab kohvi negatiivseid kõrvamõjusi peaks meditatsioon vähendama püüdliku elu negatiivsust.
Hea analoogia (teaniin ja kofeiin)!
Hiljuti leidsin Headspace’iga mediteerides veel ühe viisi, kuidas sellest mõelda.
Craving — millegi tahtmine otseselt teadvustamata, miks see hea on, ja sellele pikemalt mõtlemata — on see striving, millest tuleks lahti saada. Teadlikud läbimõeldud (mindful?) eesmärgid on paremad. See on veidi sarnane S1-S2 jaotusele, aga vist mitte päris sama asi.
(Mu subjektiivne enesekindlus selles on üsna madal.)