in eesti keeles

Mulle meeldib andmetega töötamise juures protsessi mitmekülgsus: see hõlmab muuhulgas koodikirjutamist, disaini, inimestega suhtlemist ja mõtlemist probleemi sisu üle. Nii paljude eri asjadega tegelemine võib killustada, aga õnneks seob kõike seda kokku mõtteviis, millega ükskõik millisele küsimusele või probleemile läheneda: teadlase mõtteviis.

Paljude lahtise otsaga ülesannete1 lahendamisel on surve mingi konkreetse tulemuse poolt. Näiteks:

  • Ülemuse surve     Su ülemus tahab näidata, et projekt läheb paremini kui tegelikult (isegi kui kiire ebaõnnestumine oleks ettevõttele hea2), sest projekti ebaõnnestumise korral kaotab tema.
  • Roosad prillid     Sulle meeldiks, kui maailm oleks ühteviisi, seega proovid võimalikult kiiresti kinnitada, et sul on õigus. Näiteks otsid internetist põhjuseid, miks süsivesikute söömine on kasulik, lihtsalt selleks, et oleks ettekääne jätkata moosipallide söömist. Kinnituskalle on põhjalikult dokumenteeritud nähtus: inimesed usuvad palju kergemini tõendeid, mis nende olemasolevat arvamust toetavad ja ignoreerivad kergemini tõendeid, mis sellega vastuollu lähevad.
  • Sotsiaalne surve     Kõik inimesed su ümber — tiimikaaslased, sõbrad, ühiskond — loodavad, et juhtub X, ja sa ei taha olla halbade uudiste tooja. Näiteks oled Trumpi-vastane ja kõik su sõbrad on samuti — siis on tugev surve jagada häid uudiseid stiilis “Clintoni võit on oluliselt tõenäolisem”. (Paar kuud tagasi oli hetk, kus nägin sellist käitumist palju, kuigi küsitlused näitasid Trumpile palju tugevamat positsiooni.)3

Surve on paratamatu, aga on kriitiline mitte lasta sel end pikali suruda. Ebamugav tõde on parem kui mugav vale — tõe tunnistamine võimaldab midagi ette võtta; vales elamine annab võltsi turvatunde. Lennukipiloot, kelle nina ees kõrgusmõõdiku näit kiiresti langeb, võib otsustada tegutseda, või end veenda, et mõõdik on ilmselt katki ja hullu ei ole — aga sõltumata piloodi arvamusest on kokkupõrge maaga surmav. Lihtsalt millegi tahtmine ei tee seda veel tõeks, isegi siis, kui väga tahad.

Ära aja segi seda, kuidas sina tahad, et maailm oleks, ja seda, kuidas maailm tegelikult on. Väga levinud näited:

  • Mu ettevõttel läheb hästi.
  • Minu laps ei tee pahandust.
  • Mul on seda <elektroonikaseadet>/<riideeset>/<autot> kindlasti vaja.
  • Mu suhtes on kõik suurepärases korras.
  • Ma jõuan selle <projekti>/<hobi>/<tööga> kõigi ülejäänud kohustuste kõrvalt ka tegeleda.

Teadlase suhtumine

Seega on palju jõude, mis tõukavad sind ühe või teise tulemuse poole — sõltumata sellest, mida andmed või eksperimendid näitavad. On ülioluline suruda nendele jõududele vastu. Täpsemalt, on oluline veenduda, et:

  • Sa ei tea tulemust ette.4 On okei, kui sul on hüpotees või eelhinnang, aga see ei tähenda, et muud variandid veel välistatud oleks.
  • Sa aktsepteerid ka tulemusi, mis sulle ei meeldi. “Aktsepteerimine” ei tähenda pimesi uskumist — kui mingi tulemus on väga üllatav5, võib andmetes, andmeanalüüsis või interpretatsioonis viga olla. Kui aga kohtled ebameeldivat tulemust erinevalt meeldivast tulemusest (näiteks uurid seda palju põhjalikumalt) siis jääd alati liiga optimistlikuks ja seega ebatäpseks.
  • Sa ei vägivallatse andmetega, kuni nad su pointi “tõestavad”. Nagu hea kohus, jääb hea analüüs neutraalseks tulemuse osas ja üritab aru saada, milline on parim otsus, mitte ei ürita tagantjärele mingit otsust õigustada.

Kui vastutad andmete kogumise/töötlemise/visualiseerimise eest, pead tegema palju otsuseid, mis võiksid tulemust ühele või teisele poole kallutada. Seetõttu on eriti oluline, et eemaldad ennast analüüsist: näitad täpselt seda, mida andmed ja eksperimendid ütlevad, ja ei ime välja järeldusi, mida nad ei toeta.

Tööl võib olla seda lihtsam teha, kuna suudad paremini tõmmata piiri enda ja tööprobleemide vahele. Kui mõtled aga isiklikest küsimustest — näiteks toitumisest või kaaslase valimisest — siis on surve mugavama lahenduseni jõudmiseks tugevam ja pead eriti kõvasti vastu panema.

 

Ühe lausega: lase (andmetel) oma meelt muuta.

 

PS: kirjutasin selle postituse pühapäeva õhtul hämaras TLL->FRA lennukis, müraeemaldavad kõrvaklapid peas — see on üllatavalt produktiivne keskkond.

 

Kaanepilt: jev55, avaldatud litsentsi CC BY-NC all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Ülesanded, kus võimalikke lahendusi on palju ja tulemus ei ole kergesti kontrollitav.
  2. Kui virelev projekt lõpetada, saab ressursid vabastada mingi olulisema asja jaoks
  3. Usaldan kõige rohkem Nate Silveri ennustusi FiveThirtyEight portaalis.
  4. Kui oled täiesti kindel, et tead, siis miks üldse analüüsiga vaevuda?
  5. S.t. su eelhinnang sellele oli madal.

Lisa kommentaar

Comment

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

    • Sõltub sagedusest — madalatel sagedustel peaaegu kogu müra; kõrgetel sagedustel vähem, aga ka väga suure osa. Karbi peal on vist >90% või isegi >95% sõltuvalt sellest, kuidas mõõta.

      Praktikas — lennukis võtab suurema osa kohinast ära ja väikeseid lapsi on palju vähem kuulda; kohvikus istudes kuuleb natuke inimesi läbi, aga vähe. Enam-vähem vaikses ruumis kõrvaklappidega olles ei ole mitte midagi kuulda.

  1. Mina olen aastate jooksul välja peilinud, et
    vaikuses progremiseks aitavad ka keevitustarvete
    poest ostetud kõige vingema summutusega, kõige laiema
    spektriga, helisummutuskõrvaklapid, millele on
    hügieeni huvides padjapüüri rollis olev sall ümber
    mähitud ja tavalise niidi ja umbsõlmega kinni seotud.
    Kui vaja salli pesumasinas pesta, lõikab tavalisest
    niidirullist saadud niidid või elegantsemal juhul
    lõngakerast saadud lõngatükid läbi, viskab lõngajupatsid
    minema ja saabki salli pesumasinasse panna.

    See salli idee on hästi mõnus ka
    muusika-kuulamise-kõrvaklappide korral.
    Kõrvaklapid ei haise, imavad higi ja rasu,
    on näo ja kõrvade vastas mõnusasti puhtad
    ja pehmed ja hästi-lõhnavad. Filmisdest
    näib mulle, et pilootidel on kah kõrvaklappide
    ümber mingid väikesed, ära-käivad, padjapüürikesed.
    Arvan, et tavaline sall on tõenäoliselt mõnusam
    ja parem.

    Ajalooliselt jõudsin selle salli ja
    keevitustarvetepoe-kõrvaklappideni
    üle kivide ja kändude. Kõigepealt katsetasin
    teiste jutu summutamist (töötasin siis veel
    ühiskontoris) valge müra kuulamisega. See
    väsitas meeletult ära. Erinevad metsakohina
    ja merekohina MP3-failid ka ei aidanud.
    Seejärel katsetasin keevitustarvete poest
    ostetud kõrvaklappidega, et võtsin kontorisse
    keevitusmeeste kõrvaklapid töötegemiseks kaasa.
    TOIMIS! Ainult et varsti hakkasid need kõrvadelt
    kooruva vana naha akumuleerudes nii haisema,
    et mul ei õnnestunud neid ka igasugu kemikaalidega
    puhtaks pesta ja ma ostsin omale uued, puhtad,
    kõvaklapid, visates vanad, haisvad, aga täiesti
    terved ja hästi heli summutavad, minema. Uutele
    õmblesin Ema abiga siidist padjapüüri.
    Too siidist kõrvaklappide padjapüür on päris hea
    ja siiamaani mul kasutuses, aga siis tabasin ära,
    et ei ole vaja mingi õmblemisega jännata, kui
    saab osta valmis-salle, eri värvides, eri materjalist,
    ning neid kõrvaklappidele ümber mähkida ja
    niidi-lõngaga kõrvaklappide külge kinni siduda.
    Kinnisidudes kasutan niidi/lõnga korral umbsõlmi,
    sest see natuke lõnga/niiti ei maksa midagi, selle
    võib pärast lahti lõigata ja minema visata, umbes
    nagu toidukile pikniku-võileiva ümbert. Seejärel
    tabasin ära, et sama ideed, salli mähkimist, võib
    kasutada ka muusika-kuulamis-kõvaklappide korral,
    sest neid ma olen ka vähemalt ühe paari minema visanud.

    Tänan lugemast 🙂