Kuidas ebaõnnestumistest üle saada

On vähe asju, mis tunduvad hullemad kui läbikukkumine. Hetk, kui saad teada, et miski sulle oluline läks valesti, et tegid vea, ei saanud hakkama — see tunne on unikaalne. Justkui keegi hakkaks su sisemust täitma sooja veega. Nahapind soojeneb, näole tekivad tillukesed higipiisad ja äkitselt on oma kehas olla ebamugav.

Negatiivne tagasiside, ükskõik mis vormis, võib halvata teotahte pikaks ajaks. Heal juhul paariks minutiks või tunniks, halval juhul päevadeks või nädalateks. Mõned näited minu elust:

• 3. või 4. klassis sain oma esimese hinde “3”. See oli vene keele kodutöö, kus pidi vihikusse harjutama vene keeles numbrite kirjutamist. Ma arvasin, et olen kaval, ja jätsin iga “два” vahele kolme sõna jagu tühja ruumi, aga õpetajale see ei meeldinud. Kui vihiku kätte sain ja sealt suur punane kolm vastu vaatas, olin nutu äärel.
• Olümpiaadidel käies olid mu ootused endale kõrged (see teema väärib eraldi postitust) ja kui sain oodatud esikolmikukoha asemel hoopis näiteks kaheksanda, siis tundsin ennast väärtusetuna. Lõpuks suutsin teha nii, et madala koha saamine motiveeris mind rohkem õppima (siis paranesid ka tulemused kõvasti), aga esimestel aastatel mu olümpiaadikarjääris oli oodatust madalamal kohal halvav toime.
• Saalihokit noorte ja täiskasvanute liigades mängides olin üldjuhul kaitsemängija. See tähendab, et mõnikord lõi vastasmeeskond värava otseselt minu vea tõttu. On raske täie tahtmisega paar sekundit hiljem mängimist jätkata, kui tead, et oled meeskonda alt vedanud.
• Selleks, et suurendada oma stipendiumi/töö/ülikooli sisse saamise tõenäosust, tuleb üsna palju kandideerida, mis tähendab ka palju keeldumisi. Alates Cambridge’i negatiivsest otsusest gümnaasiumi lõpus kuni Microsofti, Google’i, Facebooki, Viimsi Comarketi¹, ühe ETH stipendiumikomisjoni ja väga paljude teiste keeldumisteni olen igasugustele kandidatuuridele eitavaid vastuseid saanud. Eriti raskeks teeb asja see, et igaühe puhul neist olen oma peas väga tahtnud edukas olla (vastasel juhul kumaks see avaldusest läbi) ja siis on ka löök vastavalt suurem olnud.

Kui praegu seda nimekirja kirjutan, ei tunne ma end vähem väärtuslikuna — pikas perspektiivis on need sündmused kas olnud väheolulised või olen neist üle saanud –, aga hetkes võib tunne olla kohutav.

On selge, et enda halvasti tundmine ei ole abiks. Palju kasulikum oleks saada juurde kõva motivatsioonilaks, et läbikukkumisest üle saada ja mitte end haletsema jääda.

Kuidas seda teha? Õnneks on mul lahendus, mis töötab alati ja aitab vältida halba tunnet pärast ükskõik kui suurt läbikukkumist. Räägin sellest kohe pärast allolevat xkcd-st inspireeritud pilti, mis illustreerib seda, et mu tavalised meetodid siin ei tööta.

Kuidas ebaõnnestumisega toime tulla

Kahjuks ei ole mul tegelikult igas olukorras töötavat maagilist lahendust, mida ülalpool lubasin, aga selle eest on mul paar kasulikku mõtet ja nippi, mida tasub meeles pidada ja endale pärast ebaõnnestumisi meelde tuletada.

1. Tee järeldused

Mõnikord on läbikukkumine eriti ebameeldiv ja sellele on tagantjärele raske isegi mõelda. See tähendab, et jätad analüüsi tegemata ja vastamata küsimustele “mis valesti läks” ning “mis järelduse ma peaksin sellest tegema”. Kui paned halvasti läinu kuhugi kaugesse ajusoppi ja väldid seda maksimaalselt, siis on (sõnastamata) järeldus stiilis:

• Ma sakin.
• Kõik teised on palju paremad kui mina.
• Ma ei tohiks enam üldse proovida[, sest see on kõige kindlam viis ebaõnnestumist vältida].
• Ma peaksin valima mingi muu, turvalisema tegevuse, milles ma juba hea olen.

On selge, et need ei ole õiged järeldused. Kui aga mõtled läbi ja kirjutad üles, mis valesti läks (nii, nagu seda kirjeldaks keegi erapooletu, näiteks võõrast tsivilisatsiooni uuriv teadlane), siis võid saada näiteks sellised järeldused:

• Ta eeldas, et tundis juba materjali ja ei kulutanud kontrolltööks/ettekandeks valmistumisele piisavalt palju aega.
• Ta ei ole viimase paari kuu jooksul eriti trenni teinud ega tehnikat harjutanud.
• Ta tuli koosolekule magamata ja halvas tujus.
• Ta kirjutas oma motivatsioonikirja/essee/CV/kodutöö kiiruga ja lohakalt.
• Ta ei teinud midagi valesti; tööandja lihtsalt ei otsi praegu tema kogemuse/ootuste/nägemusega inimest.

Eelolevad on kõik legitiimsed järeldused — osad viitavad asjadele, mida saad enda juures parandada, osad asjadele, mis lihtsalt ei ole sinu kontrolli all. Nende viimastega tuleb ettevaatlik olla, kuna peaaegu ükskõik millist ebaõnnestumist on võimalik ‘minema seletada’ õigustusega, et “see polnud minu süü”. Kui kaalud sellist hüpoteesi, siis otsi tagasisidet — kui kandideerid ülikooli, küsi mõnelt oma tuttavalt õppejõult või professorilt; kui kandideerid tööle, küsi mõnelt lähedaselt tuttavalt, kes on ise oma töökohas värbamisprotsessi juures olnud. Üllatavalt paljud inimesed on nõus aitama — eriti, kui nad sinust või teemast sügavalt hoolivad (õppejõud ei tööta ülikoolis kõrge palga ja hüvede pärast).

Muide, negatiivset tagasisidet on väga raske anda², mistõttu saab kvaliteetset negatiivset tagasisidet a) inimestelt, kes sinu käekäigust päriselt hoolivad või b) inimestelt, kes on piisavalt julged, et (pool)võõrastele negatiivse tooniga asju öelda — jäta meelde ja hoia neid inimesi. Ja pro tip: järgmine kord küsi tagasisidet juba enne kandideerimist!

2. Saa aru, et läbikukkumine on normaalne

Keegi ei tee Facebooki postitusi stiilis “jess, ma ei saanud oma unelmate töökohta” või “me kaotasime mängu ja minu panus sellesse oli kõige suurem”. Ebaõnnestumistest on raske rääkida (mul oli isegi selle postituse algusesse oma elust näiteid kirjutades ebamugav) ja on arusaadav, miks selle jagamisega aktiivselt ei tegeleta.

Ebaõnnestumine on elu kõrvalnäht. Kõige turvalisem oleks kodust mitte kunagi välja minna, võimalikult vähe uusi asju proovida, toetuda vanale ja läbiproovitule, aga see elu oleks ka igav ja areng puuduks. Ma ei ütle, et peaksid üritama ebaõnnestuda — vastupidi: tee nii, et sul läheks võimalikult tõenäoliselt hästi — aga oleks rumal maksimeerida turvalisust ja minimeerida ebaõnnestumise tõenäosust³.

Eelneva võtab hästi kokku lõik Thomas Edisoni kohta:

I found him at a bench about three feet wide and twelve to fifteen feet long, on which there were hundreds of little test cells that had been made up by his corps of chemists and experimenters. He was seated at this bench testing, figuring, and planning. I then learned that he had thus made over nine thousand experiments in trying to devise this new type of storage battery, but had not produced a single thing that promised to solve the question. In view of this immense amount of thought and labor, my sympathy got the better of my judgment, and I said: ‘Isn’t it a shame that with the tremendous amount of work you have done you haven’t been able to get any results?’ Edison turned on me like a flash, and with a smile replied: ‘Results! Why, man, I have gotten a lot of results! I know several thousand things that won’t work.’ [rasvane kiri minu]

3. Saa aru, et emotsioonid on kehas, mitte peas

Emotsioonid on suures osas keha reaktsioon olukordadele ja kui vaatad neile sellest perspektiivist, on palju lihtsam ka keerulistes olukordades rahulikuks jääda. Nii mõelda ei ole alati lihtne, aga seda on õnneks võimalik treenida. Parim viis, mida selleks tean, on mindfulness-meditatsioon (soovitan soojalt rakendust nimega Headspace).

Ka ilma mediteerimata on võimalik (kuigi vist raskem) emotsioone kehas tunda. Selleks proovi järgmine kord, kui paned tähele, et oled närvis või vihane, kirjeldada endale, kus ja mida tunned (“rinnus pigistab”, “kõhus on tunne, nagu kukuks” jne). See aitab aru saada, et väga tihti on sellised emotsioonid jäänukid, millest tegelikult tänapäeva maailmas eriti kasu ei ole. Avalik esinemine on palju vähem eluohtlik kui autoroolis sõnumi kirjutamine, aga millegipärast kardame esimest palju rohkem⁴.

Enne hiljuti TEDxYouthTallinnal esinemist olin päris pikalt esinemisärev ja tegelesin aktiivselt selle tunde vähendamisega. Esinemishirm on ebaõnnestumistunde sarnane, aga tunned seda juba enne tulemuse teadasaamist (halva tulemuse ootuses).

Mart Noorma, üks Eesti tuntumaid teaduse populariseerijaid, esines paar kuud tagasi ühel tudengitele suunatud üritusel ja mulle jäi kõige rohkem meelde see, mida ta ettekande alguses (vist projektori ülesseadmist oodates) ütles: esinemishirm ei kao kunagi ära — sa lihtsalt tead, et viimased 200 korda, kui esinesid, läks kõik hästi⁵. Minu kogemus on sarnane: TEDx-il esinemine oli üks emotsionaalselt hirmsamaid asju, mida viimasel ajal teinud olen, hoolimata sellest, et olen päris palju avalikult esinenud.

Esinemishirmuga (ja ma arvan, et ebaõnnestumisest tingitud halva tundega) ei harju ära ja sellest ei saa kunagi täiesti lahti — õpid lihtsalt negatiivsete emotsioonidega paremini toime tulema. Ja sellega jõuame viimase ja kõige praktilisema osa juurde…

4. Kasuta nippe negatiivsete tunnetega toimetulemiseks

Umbes nädal enne TEDx-i olin teravalt teadlik sellest, et tunnen ärevust ja ebamugavust oma tuleva esinemise osas. Et hoolimata sellest funktsioneerida, kirjutasin endale The Charisma Myth-ist ümber hulga nippe (luban siin endale tõlkimisel üsna palju vabadust).

Ebamugavuse loomulikustamine

• Pea meeles, et ebamugavustunne on loomulik ja kõigest inimese ellujäämisinstinktide nüüdseks kasutu tulemus.
• Pea meeles, et see on normaalne ja igapäevane osa inimelust.
• Mõtle inimestele, keda austad ja kes on sarnast asja kogenud⁶.
• Mõtle, et oled osake suurest kogukonnast inimestest, kes just praegu ennast sarnaselt tunnevad.

Negatiivsusest lahtilaskmine

• Pane oma kogemusele silt: näiteks “viha”, “ärevus” või “hirm”.
• Muuda kogemus vähem isiklikuks: mitte “ma olen vihane”, vaid “tuntakse viha”.
• Suumi (oma mõttes visuaalselt) välja sealt, kus praegu oled eri tasemetele — tuba, linn, riik, manner, planeet — see aitab panna tundeid perspektiivi.
• Mõtle, mis on kõige hullem stsenaarium. Ükskõik, mis juhtub, jääd ellu (sa ei sure ära).
• Mõtle kõigile eelnevatele kordadele, kui sama tundsid — et ei saa hakkama — ja sellest hoolimata läks kõik ilmselgelt hästi⁷.

Ja viimane nipp tuleb Kelly McGonigali TED-kõnest: stress on su sõber, kuna valmistab keha ette paremini raskustega toime tulema.

Kokkuvõte

Mulle on mitmest eri kohast kõrva jäänud, et edukad inimesed peavad üheks kõige vajalikumaks oskuseks võimet saada hakkama teadmatuse ja ebamugavusega. Ma ei ole kindlasti selles osas veel maksimumis (ja vaevalt maksimum üldse leidub), aga kuna ebakindlusega toimetulemine tundub olevat üks mu elu kõige piiravamaid tegureid, siis üritan ülalkirjeldatud suhtumist ja nippe rakendades iga päev vaikselt paremuse poole liikuda.

Kui tahad esimesena teada, mis mul järgmisena valesti läheb (ja mida sellest loodetavasti õpin), liitu uudiskirjaga:

Leave this field empty if you're human:

Kaanepilt: Luc De Leeuw, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. Kandideerisin kunagi sinna Goworkabiti kaudu, et tunda oma nahal supermarketis töötamist.
2. sest <sisesta evolutsioonipsühholoogiline seletus>
3. Oluline lisamärkus: mõnes olukorras on katsetamisel reaalne kulu, näiteks ettevõtte asutamise riigilõiv või aeg, mis kulub stipendiumiavalduse koostamiseks. Aga selle kulu saad teadlikult arvesse võtta.
4. See mõte pärineb Twitterist, aga ma kahjuks ei mäleta, kellelt.
5. Ma parafraseerin mälu järgi, seega kui esindan Mardi öeldut valesti, on see minu süü
6. Minu puhul näiteks Richard Dawkins ja Steve Jobs — suurepärased esinejad, kes oma sõnul peavad väga palju harjutama ja põhjalikult valmistuma, et nii hästi esineda.
7. See on sama, mis Noorma mõte.