in eesti keeles

Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: nagu hiljuti kirjutasin, on näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad.

Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli positiivseid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?

(Kontekstiks: käisin põhikoolis Tallinna Prantsuse Lütseumis ja gümnaasiumis Tallinna Reaalkoolis.)

Probleem

Kujuta ette, et su järgmise nädala töökalender näeb välja selline:

graafik

6.45 tuleb ärgata, et kella kaheksaks esimesele koosolekule jõuda; pärast seda on 10-minutiste pausidega järjest koosolekud kuni hilise pärastlõunani — vahepeal on vaid pooletunnine lõunapaus. Kollased ja oranžid koosolekud on tehniliselt vabatahtlikud, aga kui tahad karjääriredelil ronida, siis vähemalt osale neist tahaksid ikkagi minna, seega jõuad enamasti koju viie-kuue ajal õhtul. Boonuseks: kuna kogu aeg on koosolekud, siis saad ka õhtuti ja nädalavahetustel tööd teha.

See kõlab õudselt.

Pilt ülal on Tallinna Reaalkooli 10A klassi tunniplaanist. 36 musta tundi on kõigile kohustuslikud; oranžid on matemaatika/füüsika valikained; kollased on keeled, väitlus ja laulukoor (kõik samuti valikained). See pole ainult ühe kooli asi: Nõmme gümnaasiumis on 35, Laagna gümnaasiumis 33 ja Tallinna Prantsuse Lütseumis 40 tundi1.

See klapib hästi minu koolikogemusega, aga kuna tahan keskenduda koolile kui süsteemile, mitte enda kooliaja detailidele, panen nad allmärkustesse (vajuta lugemiseks numbri peale).

2 3 4 5

Kui gümnaasium on täiskohaga töö, mis koosneb järjestikustest koosolekutest esmaspäevast reedeni, septembrist juunini (ning õhtuti ja nädalavahetustel õppimisest), siis on arusaadav, miks õpilased õnnelikud pole.

Loenguformaat on kurja juur

Koolile kuluva aja kogumaht ei ole juurprobleem. Palju hullem on, et õpilastel ei ole üldse kontrolli oma aja üle: sõltumata spordivõistlustest, haigustest ja kõige produktiivsemast päeva osast (mõnele meeldib hommikuti magada ja hilisöösel töötada) peavad kõik läbi hommikuse tipptunni oma füüsilise keha kohale vedama.

Klassiruumis toimuva saab jagada neljaks:

  1. loeng (õpetaja räägib, õpilased kuulavad);
  2. õpetaja-õpilane suhtlus (õpetaja käib klassis ringi ja räägib iga õpilasega individuaalselt või väikeste gruppidega korraga);
  3. õpilane-õpilane suhtlus (nt rühmatöö);
  4. õpilased teevad iseseisvat tööd.

Nendest tegevustest ainult 2 ja 3 vajavad õpilaste füüsilist kohalolekut ja ainult 2 vajab ka õpetajat, kusjuures individuaalset õpetaja-õpilase suhtlust jätkub tegelikult väga vähe: 45-minutises ainetunnis saab 36-pealises klassis iga õpilane ainult 75 sekundit õpetaja aega, mis on naeruväärselt vähe — ja seda eeldusel, et õpetaja kulutab 100% ajast 1:1 suhtlusele. Lisaks ei jaotu see ühtlaselt: mahajäänutele kulub (võib-olla õigustatult) õpetaja aega rohkem.

Minu koolipraktikas sõltus erinevate tegevuste osakaal palju ainest ja õpetajast: võõrkeeltes oli see 10-50-30-10, ajaloos 85-5-5-5, programmeerimises 10-30-0-60. Kui õpilase-õpetaja graafikut on vaja sünkroniseerida ainult 5% ajast, siis miks broneerida selleks igal nädalal mitu 45-minutist koosolekut? Kui õpilaste omavaheline (aineteemaline) suhtlus toimub niikuinii väikestes 2-5-liikmelistes gruppides, siis miks kutsuda kõik 36 õpilast selleks korraga kokku? Kui loengu sisu on aasta-aastalt sama, siis miks seda iga kord uuesti lugeda?

Need on praegusse süsteemi sisse ehitatud tohutud ebaefektiivsused. Milline süsteem oleks parem?

Visioon paremast koolist

Loengud on salvestatud videotesse, mille kõrval on vastav õpikutekst või konspekt. Enamiku teemasid saab Khan Academy eeskujul jagada lühikestesse 3-10-minutistesse videotesse. Iga õpilane töötab videoid läbi selle graafiku ja tempoga, mis talle sobib; et motiveerida õpilasi töötama igal nädalal ja mitte ainult enne kontrolltöid, saab näiteks teha regulaarseid väikeseid teste, mis annavad lõpphindest arvestatava osa (kindlasti on ka muid variante).

Paljudes ainetes — näiteks matemaatikas — on loenguteemad ajas ja koolide vahel samad. Nendes ainetes saavad ühe kooli, linna või isegi riigi õpetajad koostöös valmistada väga kõrge kvaliteediga videoloengud: iga loeng võiks olla TED-kõne tasemel. Pärast esialgset ajainvesteeringut kursuse koostamisse saab videoid ühekaupa vajadusel uuendada, seega jääb õpetajatel palju rohkem aega üle.

Seda aega saab investeerida õpetaja-õpilaste suhtlusse väiksemates gruppides. Kui asendada kolm 45min tundi nädalas ühe 20min sessiooniga iga grupi kohta, saame moodustada viiest inimesest koosnevad õpigrupid ning õpetaja ajakulu on sama6. Boonusena saame õpilased jaotada gruppidesse taseme7 või õpilaste soovi või mistahes muu parameetri järgi — see ei pea käima tingimata õpilaste vanuse põhjal ja ei pea olema kõigis ainetes sama. Ma ei tea, kui paljud õpetajad naudivad loengupidamist rohkem kui väiksemates gruppides töötamist, aga ennustan, et enamik valiksid viimase.

Õpilased saavad oma aja üle rohkem otsustada. Esiteks saavad nad valida, millal loenguid kuulavad ja iseseisvat tööd teevad — selleks on koolis klassiruumide asemel palju eri suurusega koosolekuruume ja iseseisva töö ruume.8 Grupitöö ja õpetaja-sessioonide ajad on paindlikumad, sest kohale on vaja saada ainult 5 inimest, mitte 35. Lisaks aitab see õppida paremini suhtlema ning oma aega ja õpinguid planeerima.

Õpetaja roll meenutab vähem lektorit, kes poodiumilt õpilastele tarkust laotab, ja rohkem mentorit, kes õpilaste individuaalset arengut suunab. Videoloengute valmistamisega peab tegelema väga väike osa õpetajatest; see jääb parimate pedagoogide auks.

Klassi kontseptsioon pole eriti vajalik, kuna tunniplaanid on individuaalsed. Võib-olla võiks kuidagi asendada osa klassi kui tugistruktuuri funktsioonidest: näiteks võib igale õpilasele määrata (või lasta tal valida) “klassijuhataja”.

Koolikogemus paraneks. Esiteks väheneksid koolidevahelised erinevused, sest õppekvaliteet sõltuks vähem juhusest, et sinu koolis töötab pühendunud <aine X> õpetaja. Teiseks oleks valikaineid rohkem ning nende kvaliteet kõrgem. Kolmandaks oleks õpilastel oma elu üle palju rohkem kontrolli, mis (ennustan) annaks õpimotivatsiooni juurde ja eriti — teeks õpilased õnnelikumaks.

Ohud / vastuargumendid

Ma ei näe pakutus fundamentaalseid auke, aga siin on mõned asjad, mis võiks valesti minna.

Õpilaste motivatsioon võib kaduda, sest suurema vabadusega on palju lihtsam laiselda.

Kui aine on ebahuvitav ja kasutu, siis on madal motivatsioon okei — aine ei tohiks sel juhul olla kohustuslik! Kui aine on ebahuvitav ja vajalik, siis saab probleemile läheneda motivatsiooni analüüsides ja võib-olla lähenemist muutes9. Kui aine on huvitav ja kasulik, aga palju põnevamate alternatiivide (sõpradega jutustamine, arvutimängud, …) tõttu ei näe õpilane siiski põhjust kohale tulla, siis võime esmalt aidata tal oma eesmärgid ja motivatsioon läbi mõelda, aga kui see ka ei aita, siis — Eestis ei ole gümnaasium kohustuslik, seega võib-olla ei tasu kooli ressurssi väevõimuga õpetamisele raisata.

Suhtlus õpilaste vahel võiks väheneda, kuna suurema vabadusega kaasneks vähem sunnitud kontakti.

Arvan, et see ei oleks praktikas nii suur probleem, sest a) inimeste suhtluseelistused erinevad, b) rühmatööd ja õpetaja-sessioonid sunniks siiski veidi suhtlema ja c) see süsteem laseks õpilastel valida kaaslasi huvide järgi sõltumata klassist ja vanusest. Minu kogemus on, et eriti need, kes hoiavad omaette, leiavad sõpru väljastpoolt oma klassi.10

Õpetajad kaotaks töö, sest efektiivsemas koolis on lihtsalt vähem õpetajaid vaja.

See on võimalik, sest Eestis oli 2010. aastal ühe õpetaja kohta väga vähe õpilasi (11.72) — olime ses osas 200 riigi hulgast 25. kohal. Arvan siiski, et kui õpetajatel on vaja tööpuuduse pärast muretseda, siis peamiselt väikeste maakoolide sulgemise, mitte suurte koolide tõusva efektiivsuse tõttu (maakoolides on ühe õpetaja kohta palju vähem õpilasi ja seega palgakulu õpetajatele suurem; see omakorda tähendab, et maakoolide koondamisest on rohkem võita).

Kokkuvõte

Kaks märkust.

  •  Minu pakutud süsteem on sarnasem praegusele ülikoolile kui üldhariduskoolile. Võimalik, et see töötaks gümnaasiumis paremini kui nooremate õpilaste jaoks.
  • Haridus- ja Teadusministeerium juba mõtleb (vähemalt veidi) samas suunas: neil on uus gümnaasiumi e-õppe programm (Terevisiooni klipp, HTMi pressiteade), mille eesmärk on 2018/19 õppeaasta alguseks valmistada e-kursused kõigis põhiainetes. Ma oleksin muidu väga optimistlik, aga mulle tundub veider, et vastava riigihanke tingimuste kohaselt kvalifitseeruvad ainult pakkujad, kes on loonud vähemalt 20 000 eurose eelarvega e-õppematerjali, mis on hariduses kasutusel.11 Ma ei ole Eesti e-õppematerjalidega kursis, aga mulle tundub, et seda tingimust täidavad heal juhul suuremad kirjastajad/väljaandjad. Eelistaksin rohkem iteratiivset lähenemist: ühelt võitjalt tellimise asemel võiks selle organiseerida võistlusena. Nii ei välistaks me eos 99% potentsiaalsetest osalejatest.

Kuigi kirjutasin probleemi lahti peamiselt enda kogemuse põhjal, arvan, et probleem on laiemalt levinud (ja võib-olla vähem teadvustatud) — tahaksin teada, kui palju see teiste kogemusega klapib.

See, mille ülal välja laotasin, on visioon: iga detail ei pruugi olla parim (ja neid võib vastavalt asendada), aga see ei ole põhjus visioonist õlgmehikese tegemiseks. Kui näed põhjuseid, miks see ei töötaks või kuidas seda saaks parandada, kirjuta!

 

Jaga:

FacebooktwitterlinkedintumblrmailFacebooktwitterlinkedintumblrmail

Märkused

  1. Osa neist võivad olla valikained, aga kahtlen: TPLi KKK-s on küsimusele “Miks ei ole lütseumis valikaineid?” vastuseks “On küll: valides lütseumi, valid prantsuse keele.”
  2. Tüüpiliselt jõudsin 8-ks kooli, lahkusin kl 15-16 ja arvestades trenni ja muusikakooli jäi mul igal õhtul keskmiselt 4-5 tundi vaba aega. (Tegelikult rohkem, sest 8-tunnise une asemel magasin nädala sees tavaliselt 4-6h ja nädalavahetustel 11-13h — aga võid isegi arvata, kui produktiivne on aeg vahemikus 00.00-03.00.) Selle aja sisse mahtusid tavaliselt peamiselt kodutööd ja sotsiaalne kontakt.
  3. Ma ilmselt ei ole eriti representatiivne näide, sest mul oli keskkoolis spetsiifiline eesmärk teha nii vähe kui võimalik, aga saada kuldmedal. Seetõttu jätsin tihti kodutööd tegemata või tegin neid vahetundides/teiste ainete tundides, eemaldades kodutööst kodu. Lisaks puudusin gümnaasiumi ajal saalihokivõistluste, olümpiaadide ja haiguste tõttu keskmiselt 10-20% koolipäevadest.
  4. Ma ei oodanud peaaegu ühtki koolipäeva ega -tundi. Suur rõhk oli lihtsalt õpetaja kuulamisel — seda tuntakse ülikoolis loengu nime all — ning iseseisvat tööd ja suhtlust õpetaja või teiste õpilastega oli vähe, välja arvatud võib-olla võõrkeeltes, kirjanduses, matemaatikas ja kehalises kasvatuses — see sõltus üsna palju õpetajast.
  5. Muide, see ei ole rünnak minu kunagiste õpetajate vastu, kellest enamik olid head pedagoogid, vaid süsteemi vastu. Halva süsteemi sees on keeruline midagi superhästi teha, eriti kui su koormus on 50 tundi nädalas — 2006. a. uuring norm-ajaga töötavate õpetajate kohta näitas nii. See allikas võib tehniliselt olla kallutatud, aga 50h nädalas klapib mu varemkuulduga. Võib-olla on pärast seaduse muutmist olukord paranenud, aga see tundub ebatõenäoline.
  6. 3 x 45min ~= (36/5) * 20min
  7. Üks lähenemine on panna samal tasemel õpilased kokku, aga tahtmise korral võiksime ka moodustada läbilõikegrupid, kus on paar tippu, paar keskmist ja paar mahajääjat selles aines.
  8. Lärm on probleem? Osad ruumid — näiteks raamatukogu — on määratud vaikseteks ruumideks.
  9. Näiteks mäletan mingist artiklist, et lugude jutustamine (narratiivide lisamine) aitas tõsta tüdrukute tulemusi reaalainetes, või midagi sellist.
  10. Statistiliselt on see loogiline: kui sa tahad suhelda endasarnastega ja sinusarnaseid on vähe, siis on suurem tõenäosus leida neid oma koolist kui ainult oma klassist.
  11. “Pakkujal (vähemalt ühel partneril) peab olema tõendatud (viide õppematerjalile või projektile, tellija referents vmt) kogemus (maksumus vähemalt 20 000 eurot) haridusvaldkonnas hankeobjektiga sarnase arendusprojekti (tarkvara, digiõpikute, simulatsioonide, rakenduste vmt arendamine, mis on tõendatult hariduses kasutusel) elluviimisel viimase 3 aasta jooksul.”

Lisa kommentaar

Comment

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

42 Comments

  1. Loengutel iseenesest pole midagi viga – põhiline miinus on kiviaegses süsteemis, kus loengutes peab kohal käima ja neid ei saa omale sobival ajas ning kohas kuulata (arvutis seda tehes saab video ka kiiremini mängima panna või juba selged kohad edasi kerida).

  2. Väga hea Taivo. Ma usun, et tahame või mitte, sellise süsteemi poole liikumas olemegi. Kodus kuulatud loengu testimise jätaks ära. Selle asemel on see sama rühmatöö, kus osaleb 5 inimest ja sa lihtsalt ei oska kaasa rääkida, kui sa pole kodus kuulanud eelnevat loengut. Ideaalis võiks ka kogu klass kokku tulla ja harjutada õpitut läbi mängu. Näiteks kodus peab kuulama loengut juhtimisest, kus on välja toodud mingid konkreetsed juhtimismudelid ning siis kõik koos klassis olles mängivad erinevaid juhtimismudeleid läbi ehk kõik saavad nii selle kogemuse, mis tüüpi juht ta ise oleks kui ka selle kogemuse, kuidas sellise juhi alluvuses töötaja end tunneb. Muu hulgas õpib siit väga palju enda kohta.
    Olen õpetajatele sellist mõtet rääkinud ja kõik on olnud veendumusel, et meie õpilased ei õpiks nii. Minu siiras usk on, et tegelikult see just sunniks neid õppima, sest kui tund on nii põnev ainult tänu eelnevatele teadmistele, siis keegi lihtsalt ei taha jätta õppimata. Kindlasti algus oleks raske, sest inimesed on ju harjumustest kammitsetud aga plaan on väga hea.

    • Veider, et õpetajad arvavad, et õpilased ei õpiks nii — kas siis praegu õpivad? Olen sinuga nõus, et kui motivatsioon õppida oleks sisemine (põnevus), mitte väline (hinded), siis õpitaks rohkem.

      Testimine ei tundu ka mulle parim lahendus, aga tol hetkel ei tulnud mulle paremat pähe (ja eks see on asi, mida õpetajad ja koolijuhid saaksid aja jooksul kogemuse põhjal muuta).

    • Ekstovertsed inimesed teevad kindlasti hea meelega igasuguseid ringmänge tundides, kui introverti sundida klassi ees juhti mängima ei ole ka päris õige. Tema teeks parema meelega korra nädalas testi õpitu kohta.

      • Siin saaks ka personaliseerida — nt on iga nädal valik, kas osaleda grupiarutelus, kirjutada lühike essee, teha test, luua video vms.

  3. E-loengute hankeidee tuleks täielikult prügikasti visata pakutaval kujul minu arvates. Filmimaailmas ja pm kõikjal on toodete testgrupid ja siis on nö R-rating jagajad. Pm oleks vaja ainult HM kolleegiumi, kes vaatab, kas iga loenguseeria katab sisuliselt ära õppekava miinimumi ja edasi tuleks lasta õpilastel endil otsustada, millised kasutusse jäävad. Ka siin tulevad ju mängu individuaalsed eripärad. Sama teema kohta võiks olla vabalt 5-10-n loengut mille vahel valida, igaühe puhul saaks mängida nii “taktimõõdu” kui “pillide”-ga oma lugu luues. Lõpuks kujuneks ilmselt peaaegu igal õpilasel oma lemmik(ud) loengute loojad välja, kelle “youtube channel” neid kõige paremini kõnetab vajalikke teadmisi edasi andes. Õpilaste eelistusi võib alguses eelselekteerida gruppidega eri õpilastüüpidest ja edasi peakski olema vana hea “like” ning “view count”. Kelle loengud on laste silmis eelistatud, saavad iga kuu/aasta nö autoritasusid vastavalt sellele palju õpilasi nad on suutnud kõnetada. Parimad loenguformaadis õpetajad võiks seega keskendudagi enamalt sellele ja lihvida, lihvida, lihvida. Ka ei tohiks olla mingit piirangut uute videote tegijaile – miks ei võiks näiteks õpilased ise seletada teistele õpilastele, juba ka leviv formaat veebis. Muidu igati asjalikud mõtted.

    • Mulle tundub ka, et vaba turu lähenemine võiks olla parem. Võib-olla oleks probleem, et lapsed eelistavad lõbusaid mitteinformatiivseid videoid, aga selliste failure mode’ide vastu saab natuke paremini rahajagamise alust läbi mõeldes (nt testitulemuste põhjal).

  4. Olemasoleva kooliformaadi kasuks räägib see, et õpilasel on teoreetiliselt igal hetkel võimalik käsi püsti tõsta ja täpsustavaid küsimusi küsida. Kui tal uues süsteemis tekib kohe videoloengu alguses küsimus, siis jääb ta kohe toppama. Või siis võiks olla võimalus õpetajaga Messengeri taolises asjas suhelda.

    Mõte ise väga hea ja nõustun, et süsteem peab muutuma

    • Jep, see on üks probleem. Võimalik, et õpilased saavad omavahel arutades (võimalik, et internetis foorumi stiilis) sellest suures osas üle 🙂 — aga võib-olla jääb probleem ikkagi alles ja aktsepteerime seda kui paratamatut trade-offi.

    • Kas süsteem ikka peab nii väga muutuma? On öeldud, et kui ei sügele, siis ära süga! Praegune õppetöö on õpilasele kindlasti koormav, raske, tülikas etc. Aga, mis selles koormuses ja tülikuses halba on??? Nii nad karastuvad. Kui ei karastu, on ka meil persetäis “lumehelbekesi” ja siis võib tõesti küsida, et mis meist edasi saab?

      • Kui meie õpilased on arenenud riikidest kõige õnnetumad, siis minu jaoks on selge, et peab muutuma. Saaksin aru (aga ei nõustuks), kui argumenteerida, et tulemuste nimel võib õnnelikkuse ohverdada, aga kui need tulemused haihtuvad pärast gümnaasiumi (ülikoolid pole meil ju maailma TOP 5 hulgas), siis ei ole mõtet ka lapsepõlve ohverdada.

    • Hea salvestatud loeng on hargnemistega. Õpilasel on võimalik segasel kohal nupule vajutada ja kuulata täiendavat seletust. Samuti saab juba teada olevast kohast mööda minna.
      Teksti kujul õpikud tuleb kirjutada HTML formaadis kus on palju linke täiendavale selgitusele. Samuti saab siis lihtsalt sisse põimida kontrollküsimusi, et kas õpilane sai asjast õieti aru ja edasine tekt sõltub vastusest..

  5. Siin on mahukalt väiteid, mille puudub tugi. Näiteks: ” Iga õpilane töötab videoid läbi selle graafiku ja tempoga, mis talle sobib; et motiveerida õpilasi töötama igal nädalal ja mitte ainult enne kontrolltöid,” Kuda see peaks motiveerima??? Väide, eeldus, seos on ikka omakeskis päris tülli läinud.

    • Praegune süsteem vajab kindlasti muutusi ja teatav teisenemine leiab aset loomulikuna ka nüüd. Mida ma rõhutada soovin, on seotud hoolimisega, vb veidrana tuleb see koolistressi kirjelduse foonil, kuid indiviide, kes pole selleks ajaks liiga teadlikud oma vastutusest omaenese elu ja valikute ees jmt, et kui heita nad vabadusse ilma selleta, kaotame mitmeid tütreid ja poegi mõnule, mis pikemas vaates on kahetsusväärne. Rutiin tõusta hommikul üles ja minna kooli, hoiab järele andmast kiusule lihtsalt edasi magada. Kõlab triviaalselt küll, kuid hoolivate täiskasvanutena võiks see lihtne aspekt olla samuti tähelepanus. Minu noortekooris on õpilased, kes suudaksid kindlasti artiklis kirjeldatud muutustest kasu saada, kuid nad on väga haruldased indiviidid ja oma pühendumisvõime ja valikute vastutusega ei kirjelda üldist. Et nad on olemas igas koolis ja neid me ei kaotaks. Muidugi saab näha seda võimalikuna, et kellele ei sobi, see leiab muu tegevuse, kui õppimine. Kuid usun väga sellesse, et rahvakeeli väljendades- mõenel tulebki mõistus pisut hiljem pähe … siis oleks lootust rohkemate indiviidide õnnele, mis loob ka üldisemat rõõmu.
      Läks pateetiliseks?

      • Täiesti nõus, et me ei tohiks kedagi (kes tahab ja suudab gümnaasiumis käia) kaotada!

        Sellepärast tuleks ka õpilasi toetada õige rutiini loomisel ja iseenda juhtimisel. Üks näide: kui õpilane ei suudaks muidu üles tõusta, võib teha kokkuleppe sõbra või paariga, et nad saavad alati kl 9 koolis kokku (ja võib-olla räägivad 5min oma päeva eesmärkidest, et kohtumine veidi väärtuslikum oleks). Juba nii lihtne sotsiaalne surve võib töötada.

    • Motiveerimine võib toimuda samuti kui praegu.
      Kui õpilane iga päev arvuti abil ei õpi nii palju kui vaja siis programm saadab teate lapsevanemale ja lapsevanem võtab jõnglase ette.

  6. Mõningad probleemid – selline õppevorm vajab väga head ja kallist tehnilist varustust nii kooli kui koju. Kasutajatugi kui selline on tõeline õudusunenägu nii serveri kui kliendi poolelt. Väga palju õpilased hakkaksid oma loenguid vaatama nutitelefoni ekraanilt, mis pole just väga tervislik lahendus. Mis saab nendest, kellel pole piisavalt häid nutiseadmeid? Testimine üle interneti suurendab veelgi nutiseadmete sõltuvust. Inimene peaks ikkagi olema võimeline lihtsamaid probleeme lahendama ka oma peaga. Sotsialiseerumine jääb veel vähemaks. Ja kuidas lahendada probleemi räigest üleminekust sellisest gümnaasiumist Ülikooli või tööturule. Kuidas arendada stressitaluvust? Kas selline süsteem mitte ei hakka massiliselt hikikomorisid tootma?

    • Head küsimused.

      > varustus

      Ma arvan, et kool/omavalitsus/riik peaksid need vahendid muretsema. Mõnest odavast Chromebookist täitsa piisaks; selle saaks u 300 euroga ja kestaks 3 aastat — ehk ühe gümnaasiumiõpilase kohta lisanduks kulu 100 eurot aastas.

      > kasutajatugi

      Mulle tundub, et ainuke lahendus on teha kõik õppematerjalid veebi ja vältida mingite .exe-de või native äppide tootmist. Siis peaks üsna universaalselt kõigil seadmetel töötama (eriti, kui mobiilseadmetega arvestada, aga see on tänapäeval niikuinii standard).

      > nutiseadmete sõltuvus

      Selle kohta on veidi arutelu ka Facebookis.

      > oma peaga probleemide lahendamine

      Ma vist ei saa aru, mis seda takistaks? See, et kogu aeg on internet kättesaadav ja guugeldada võib ükskõik mida?

      Mulle tundub, et oma peaga ei pea probleeme lahendama just praeguses koolis — paljudele küsimustele (kui välja arvata võib-olla esseed) on selge vastus olemas ja arutelu on pigem vähe. Lahenduseks oleks rohkem avatud projekte: uurimistöid, video või blogipostituse loomist, õppematerjalide loomist, …

      > sotsialiseerumine

      Nõus, et see on oht, aga ei usu, et liiga suur. Postitusest: “Arvan, et see ei oleks praktikas nii suur probleem, sest a) inimeste suhtluseelistused erinevad, b) rühmatööd ja õpetaja-sessioonid sunniks siiski veidi suhtlema ja c) see süsteem laseks õpilastel valida kaaslasi huvide järgi sõltumata klassist ja vanusest. Minu kogemus on, et eriti need, kes hoiavad omaette, leiavad sõpru väljastpoolt oma klassi.”

      > üleminek ja stressitaluvus

      Ma arvan, et stressiga toimetuleku oskus kasvaks. Ise oma aja planeerimine ja enesemotiveerimine (mida uus süsteem rohkem nõuaks) ei tähendaks, et tähtaegu pole — riigieksamid ja igasugused kontrolltööd toimuksid ju sellegipoolest. Pigem aitaks suurem vabadus õpilasel aru saada, et vastutus õppimiseks lasub temal ja mitte õpetajal (aga loomulikult peab kool õpilast toetama: õpetama planeerimist, prioritiseerimist, eesmärkide seadmist jne). See teeks ülemineku ülikooli/tööle just lihtsamaks.

      • 300€ pole just väike raha. Sellises kaliibris kulutusi ei suuda endale isegi Singapur lubada. Tegelikult sinna kogu idee sumbubki.
        See on lahendused toimuvad webi kaudu on elementaarne, aga kasutajatuge on sellegipoolest vaja. 24/7. Lisaks serverite rent, hooldus, turvamine jne. Võimalik DDOSi vastane kaitse jne.
        Facebooki ma kirjutada ei saa.
        >oma peaga probleeme lahendada.
        Jah, interneti universaalne kättesaadavus, muudab reaalainete õppe kohati naljanumbriks. Valemid ja automaatlahendajad teevad kogu töö ära, aju abstraktse mõtlemise treening kui selline kaob. Pealegi tuleks õpetajad ümber koolitada ja paneks neile väga suure koormuse avatud projektide hindamisel. Ja nagu on näha nende praeguste uurimistööde projektide peal, siis pidevalt pommitatakse foorumeid ja sotsiaalmeediat taotlustega, et täitke ankeet. Need uurimused ei ole tegelikult midagi väärt, sest valim ei ole kõlblik. Ei ole mingit põhjust oodata, et need avatud projektid parema kvaliteedi saaksid.
        >> üleminek ja stressitaluvus
        >Ma arvan, et stressiga toimetuleku oskus kasvaks.
        Mina seda arvamust ei usu. Vähemalt enne kui ise ei ole näinud seda. See oma aja planeerimine lõpeb täpselt sama moodi nagu see ülikoolis juhtub – tehakse viimasel öösel enne arvestust. Nagu ma ei usu seda planeerimise õpetust, prioritiseerimist, eesmärkide seadmist jne enne kui ise näen töötama. Esiteks pole selle ala korralikke õpetajaid piisavalt isegi hästi maksvatele täiskasvanutele. Teiseks, ma olen näinud eesti ühes paremini õpetajatega varustatud koolis seda, kuidas sarnane asi kapitaalselt läbi kukub. Lapsed ( ja vanemad ) ei ole valmis, pinge ja stress lööb üle pea kokku ja lõpp on kole.

        • > pole raha
          Gümnasiste on meil korraga ~20k (Statistikaamet), 100€ aastas iga gümnasisti kohta teeb 2 miljonit eurot aastas. Pole päris tühine, aga väike võrreldes ~750M hariduseelarvega.

          > uurimistööd
          Uurimistööd igasuguste ankeetidega ei ole jah tingimata head (kuigi harjutamise mõttes ja eriti tagantjärele valimi madalat kvaliteeti analüüsides võib-olla õpetlikud), aga see pole ju ainuke variant. Avatud projektide jaoks ümberkoolitamine tundub suurem probleem; siin vist oleks parim lahendus hakata ülikoolis uusi õpetajaid uutmoodi koolitama ja olemasolevatele täiendusõpet pakkuda.

          > stressitaluvus
          Meil pole tegelikult mõtet selle üle vaielda, sest mõlemad argumenteerime kogemusest, mitte andmetest. Peaksime leidma (või läbi viima) uuringu, mis vaatab, kumb paremini töötab.

          > pole selle ala õpetajaid
          See on vist kõige nõrgem punkt plaanis, jah — eriti arvestades, et seda pole nii lihtne veebiõppe abil skaleerida kui mõnd muud ainet (sest lähenemine peab olema personaalne). Võimalik, et seda saaks osaliselt lahendada nii, et tugevamad õpilased aitavad nõrgemaid (nagu praegu paljudes veebikursustes).

          Kas saaksid lähemalt kirjeldada, mis selles koolis täpselt üritati ja kuidas see läbi kukkus?

    • Õppe programmid tuleb teha sellised, et jooksevad ka vanematel arvutitel mille turuhind on alla 10€
      Tuleb lihtsalt eemale tõrjuda ahned ärimehed.

    • Aitäh lingi eest! See klapib minu nägemusega.

      Üks asi, millele ma varem ei mõelnud (ja sina kirjutasid): õpilastele tuleb tagada internetiühendus. Üks variant on, et koolide vabad õpiruumid oleksid avatud kauem, et seal jõuaks ka kodutöid teha — näiteks kl 21-ni. Teine variant oleks tõesti rahaline toetus või siis panna õpilastele jagatavasse tehnikasse sisse 4G SIM-kaardid (kuigi see tundub mulle kallim ja ebamugavam variant).

  7. Sinu mõtted on kõik õiged. Minu jaoks isiklikult saabus ahhaa-moment esimesel töökoha esimesel nädalapikkusel koolitusel Bayeri kontsernis. Kui radikaalselt erinevad koolitund ja firmasisene koolitus! Rõhutan, et tegu ei olnud promo-üritusega, kus firma sihilikult üritab töötajate ees lipitseda, vaid praktilise statistiliste mudelite ja six sigma koolitusega, mis tipnes ka kirjaliku eksami ja reaalse projektiga mille tulemus on firmale rahaliselt oluline. Koolituse materjalid ja tegevused olid hoolikalt läbimõeldud ja neid pidevalt täiustati vastavalt osalejate tagasisidele. Osalejate ihulise heaolu eest kanti korralikult hoolt: avar seminariruum, mitu kohvipausi ja kena buffee-lõuna, puhtad ja piisavaarvulised wc-d. Ja muidugi koolitaja suhtumine oma õpilastesse: koolitusel ei kohta näägutamist, kedagi ei panda end rumalana tundma, küsimused ja arutlused on teretulnud. Koolitusel osales 15-20 täiskasvanut. Uuringud tõestavad, et PISA tulemuste mõistes pole klassi suurus oluline, küll aga väiksemas koosluses ilmselt lihtsam jõuda muude eesmärkideni, mida PISA ei mõõda – koolirõõm, arutlusoskus, esinemisoskus jne. Eks see algab selles peale, et koolitus korraldatakse konkreetse eesmärgiga. Kooliharidusel ei ole konkreetset ühtset eesmärki ja ilma selleta ei ole mõtet ka arutada, kellele kuidas millal mida õpetatad. Kõik nagu instinktiivselt teavad, mis on haridus, ja õieti keegi ikka ei tea. Üldhariduskool on segu kasvatusasutusest ja kinnipidamisasutusest, kindlasti on see natuke hullumaja ja natuke hipi-kommuun ja palju muudki. Kui millegipärast oleks järsku vaja nullist välja mõelda, kuidas inimesel oleks kõige kasulikum veeta oma eluperiood vanuses 7-18, siis ainult psühhopaat pakuks lahenduseks praegust koolisüsteemi.

    • Sellepärast kirjutasingi ainult gümnaasiumist, et see on veidi vähem kinnipidamisasutus :). Eesmärke on võib-olla veidi lihtsam seada ainete kaupa, aga näiteks pakun gümnaasiumi (mitte liiga põhjalikult läbimõeldud) eesmärgiks “valmistada õpilasi ette tööeluks ja edasiõppimiseks” (arvestusega, et tööelu kestab 50 aastat).

      Bayeri ja kooli vahe on see, et suurettevõttel on väga palju raha võimalik investeerida, sest investeering tuleb (eeldatavasti) selgelt ettevõttele tagasi. Aga nõus, et kontrast on suur.

  8. Kindlasti ainult loenguvorm õppimiseks on liiga ühekülgne ja hingeliselt väsitav. Paari kaupa ja väikestes gruppides hea juhendamise korral (dialoogid ja arutelud) õpib palju rohkem ja need samad kooli õppetunnid on juba täna paljudes koolides ka Eestis hoopis mitmekülgsemalt sisustatud. Arvuti kaudu õppida (loengui vaadata ja teha mingeid töid) võib mingil määral kindlasti, aga sellega ei saa üle ka pingutada. Mõõdukalt! Arvuti kaudu jääb õppimine liiga ühekülgselt intellektuaalseks, teadmiseks, mis ei seostu eluga, jääb elukaugeks. Parim viis õppimiseks on siiski vahetu kontakt õppijate ja õpetajate vahel. Oluline on ka kõnelemine, kehakeel, emotsioonid, kogemuslik läbielamine jne., mida ükski arvuti asendada ei suuda. See mida saab õppeprotsesssis läbi proovida, läbi elada, läbi kogeda on just see mis jääb meelde…

    • Praegu on see kõik paljus teoreetilisel tasemel. Olin Islandis enne majanduskriisi. Tutvumaks sealse kooli ja hariduselu korraldusega. Rikas riik, nagu ta tollal oli, valmistas ette personaalset lähenemisviisi noore inimese paremaks arenguks igale õpilasele. Islandi HTM spetsialistidega vesteldes kahtlesin juba tollal sellise lähenemisviisi majanduslikus mõttekuses. Täna sellest enam ei räägita.
      Siin pakutud õpetamis- ja õppimisvormi teisendamine vajab harjutusklasse. Ilma praktikas järgi proovimata ei ole mõtet uuendamise tuhinas kogu senist süsteemi pesuveega välja visata.

  9. Aga palun, osa Taivo pakutud süsteemist on Rocca al Mare koolis juba 3. aastat kasutusel. Nad nimetavad seda iseõppeks ja kasutuses on 7. ja 8. klassis. Ma ei tea, kuidas see praegu toimib, aga tean esimese aasta kokkuvõtet. Korraga ei muudetud ära kogu süsteemi, vaid tehti prooviperioode. Ehk siis mõned perioodid õppeaastast ei pidanud osa õpilasi koolis käima. Neile anti programm kätte ja nad võisid õppida kodus, aga loomulikult võisid nad alati kooli tulla ja kontrolltöösid tuli ka tegema tulla. Tulemused olid väga huvitavad. Isegi nende laste vanemad, kelle hinded läksid halvemaks, olid rahul, sest lapsed reaalselt õppisid ise vastutama ja aega planeerima. Eriti hea oli see võistluste tõttu palju puuduvatele sportlastele, kel varem olid pidevalt võlad. Selle systeemiga said nad kohe perioodi alguses oma koolitegemisi planeerida ja asju ka ette teha. Vanemad tõid ühe positiivse küljena välja ka selle, et päev otsa üksi kodus olnud laps ei sulgunud õhtul oma tuppa, vaid oli meeldiv vestluspartner. Õpilased ise tõid positiivse kyljena välja selle, et said hommikul magada ja siis puhanud peaga õppima hakata. Osa tegi enne veel trenni ja siis õppis. Mis minu arust oli aga kõige toredam – õpetajad tulid sellega kaasa ja said hakkama, olgugi et neil olid need kodusõppijad ja samal ajal osa õpilasi käis ka ju koolis (kõigile iseõpet ei lubatud, ma täpselt ei tea, mis kriteeriumid need olid, aga tean, et süsteem räägiti enne põhjalikult läbi). See süsteem ei ole täiuslik, aga on tore, et vähemalt proovitakse midagi muuta.

  10. Tegelikult pole midagi igavamat kui videoloeng. Elavat inimest on märksa huvitavam kuulata. Aeg loengu kuulamiseks on kokkuvõttes siiski sama. Palju kiiremini saab lugedes.
    Leian, et autor pole tänapäeva tavakooliga üldse kursis. Olude sunnil istun paljudes gümnaasiumi tundides. Aasta jooksul pole kuulnud ühtegi loengut. Neid polegi võimalik pidada, sest õpetaja hääl ei kostaks õpilaste suminast üle. Peamiselt tehaksegi rühmatöid. Rühmatöid on digitaalseid, loomingulisi e palakatite, filmide jne loomist, tavalisi e verbaalseid. See näeb välja nii, et kui ülesanne antud, siis võtab enamus vabalt ja igast rühmast üks või kaks teevad töö ära. Tulemusi esitavad alati ühed ja samad õpilased. Arutelude ja kokkuvõteteni ei jõuta pea kunagi.
    Individuaalset tööd tehakse ka, aga see pole tulemuslik, pooled lihtsalt ei tööta. Kui õpilastele anti võimalus kodus õppida ja esitada koolile oma töö tulemused, siis küsisid nad, kas ei võiks siiski koolis käia. Koolis on tõesti mõnusam. Isegi kui ei õpita, siis arenevad sotsiaalsed oskused. On kellega suhelda.
    Lõpuks küsimus, et kas taoliselt õppivatel õpilastel on koolistress? Kindlasti. Tuleb ju lõpuks siiski eksamid teha ja pidevalt on vaja oma hinnete eest seista. Iga inimene oleks stressis kui ta peaks oma tööle kogu aeg mõõdetaval skaalal hinnanguid saama. See tähendab, et mitte õppimine, vaid hindamine tekitab stressi.

    • > pole midagi igavamat kui videoloeng
      Ei. Nii live-loengut kui videoloengut saab anda igavalt või põnevalt; videoloengu eelis on see, et paeluvaim õpetaja saab ühe korra videoloengu lindistada ja siis kõik õpilased klassis/koolis/riigis kuulata.

      > Aasta jooksul pole kuulnud ühtegi loengut.
      Nagu ütlesin, varieerub loengu osakaal ainete, õpetajate ja koolide vahel. Mis koolist räägid?

      > Tulemusi esitavad alati ühed ja samad õpilased.
      See on kergesti välditav viga (iga õpilane esitab minimaalselt x tööd perioodis).

      > Arutelude ja kokkuvõteteni ei jõuta pea kunagi.
      See on kergesti välditav viga (parem ajaplaneerimine).

      > Individuaalset tööd tehakse ka, aga see pole tulemuslik, pooled lihtsalt ei tööta.
      Kui neil ei ole põhjust (nt hinded, huvi) töötada, siis miks nad peaksidki? See on kooli asi aidata õpilastel motivatsiooni leida ja anda põhjuseid õppida.

      > kas ei võiks siiski koolis käia
      Ma ei paku, et kooliskäimine jääks ära. Pigem teha ühistööruumid, kus saab paindlikumas graafikus õppida.

      > mitte õppimine, vaid hindamine tekitab stressi
      Ma rääkisin pigem üldisest rahulolust, mitte stressist. Stress võib tõesti olla paratamatu, kui toimub mingi kaalukas test või hindamine, aga see ei tähenda, et õpilased peaksid terve aasta jooksul õnnetud olema.

  11. Kindlasti on selle nägemuse puhul mitmeid tehnilisi ja pedagoogilisi väljakutseid, mis vajavad lahendamist. Nagu uute asjade puhul ikka. Näiteks kas või õpilaste motivatsiooni ja kohusetunde teema, mis paljudel ilmselt esimesena pähe tuleb.

    Aga olulisem on hoopis midagi muud. Nimelt see, et selline nägemus on oma olemuselt õige, sest keskendub protsessi tõhusamaks ja ratsionaalsemaks muutmisele. Kui võrdleme jälle ettevõtte töögraafikuga siis oleks lisaks sellele, et üksikisiku perspektiivist oleks see kurnav, veel üks probleem. Mis saaks ettevõttest, mille kõik 30 töötajat kogu tööaja üksnes vahetpidamata koosolekutel istuksid? Kui palju töötunde ja efektiivsust läheks raisku?

    Asja tuum ongi selles, et uudne lähenemine aitaks süsteemi palju efektiivsemaks muuta, kuna see lähtuks teistsugustest prioriteetidest. Aga see, kuidas lahendada potentsiaalseid väljakutseid, mida uuele süsteemile üleminekuga kindlasti palju tekib, on juba pigem tehniline küsimus.

    Nii et arutelu ei peaks käima mitte selle üle, kas sinu poolt väljapakutud süsteem on mõistlik või mitte, vaid pigem selle üle, kuidas tekkivaid väljakutseid lahendada. Ja nähtavasti suuresti juba ka käib selle üle, mis on positiivne.

  12. Probleemiasetus täiesti aktsepteeritav. Kuid õpetamisel on virtuaal siiski vaid kaasaegne vahend, täiuslikum kui tahvel ja krihvel.
    Põhiprobleem on alati peidus õpetaja isikus. Aga sellest on ju ebamugav rääkida.
    Kristina positiivne kogemus täiskasvanute koolitamisest ei ole mingi erand, seal toimetataksegi teistmoodi. ´ Kinnimaja` hõngu on tunda vaid õpetajate koolitamisel, kus see tuleb vist alateadlikust hoiakust ehk seadumusest.
    Nad kannatavad selle ära! Kui siis koolitus osutub interaktiivseks elavaks ja probleemikeskseks muutub inimeste suhtumine. (muide, kui lapsed kannatavad välja….nad muudavad isiksust, täiskasvanud aga muudavad suhtumist. See ongi saladus, mida head koolitajad teavad ja neil läheb tavaliselt ka laste õpetamine ladusalt).
    Õpikeskkonna üle võime julgelt arutada, proovi saa arutada, kas igav inimene on võimeline andma huvitavat tundi…;)

  13. Väga huvitav ideestik ja järgnev arutelu! Mulle on väga sümpaatne Jaanus Rooba mõte, et pidevalt samal meetodil õppida on ühekülgne ja hingeliselt väsitav. Tundub, et seesama mõte on ka üks neist, millest autor on lähtunud. Ma arvan, et me ei vaja ühe jäiga ja selgepiirilise süsteemi asendamist teise väga piiridesse surutud süsteemiga, pigem paindlikust ja mitmekülgsust.

    Nõus ka sellega, et tehniline tugi tuleb tagada ning see nõuab ressursse, kuid lõppude lõpuks on ühe teema kohta nt 3 erineva e-kursuse valmistamine ju kogu riigi peale säästlikum, eeldades, et kursuse põhisisu ei ole vaja iga aasta ümber teha.

    Kangesti tahaks teada, kuivõrd sellist õpet katsetatud on ning milliste tulemustega. Kui pole, siis katsetada tasuks kindlasti. Ise olen mitmel e-kursusel osalenud ning väga rahule jäänud.

    Minu jaoks kõige suurem kitsaskoht on just õpetaja-õpilase interaktsioon. Kolmandat aastat samal teemal auditooriumis loengut pidades ei esita ma samasugust loengut. See, mis ruumis toimub, sõltub kuulajatest ning nende vahetust tagasisidest. Nii teadlikult kui mitteteadlikult kohandab kõneleja end kuulajatele ning modifitseerib esitatavat lähtuvalt nendest. Videoloeng seda ei tee. Ka loeng luuakse õpetaja ja õpilaste poolt ühiselt.

    Lõppude lõpuks on võimalik juba praegugi ilma igasuguste eriliste jõupingutusteta õpet muuta. Õpetaja valmistab ette materjalid, millega õpilased tutvuvad (see ei pea olema video, vaid võib olla kirjalik tekst). Netis teevad õpilased nt enesekontrolliks testi, et vaadata, kas ja kuidas nad on põhiideesid mõistnud. Kokku tulles tehakse praktilisi ülesandeid, rühmatöid jms. Või vastupidi, tullakse kokku, õpetaja juhendamisel tehakse keemia või füüsika katse, seejärel tutvutakse teooriaga.

    Aga viimaks üks naljakas känd, mille taha asi tegelikult jääb. Igasugune koolikorraldus on üles ehitatud nii, et loetakse õpetaja antud TUNDE ja õpilase kohapeal viibitud TUNDE. Ma usun, et juba praegu suudaksid õpetajad palju loomingulisemalt tegutseda, kui need formaalset piirangud mõtet kinni ei paneks.

    • Victoria kirjutas siin enne, et Rocca al Mare koolis on seda katsetatud (ja pärast eraldi, et süsteemi kasutatakse osades klassides siiani) — nende kogemusi tahaksin kangesti kuulda.

      > Minu jaoks kõige suurem kitsaskoht on just õpetaja-õpilase interaktsioon.
      Seda loodetavasti kompenseeriks 1:1 aeg õpilastega väikestes gruppides. Ülikoolis on see suurte loengute puhul Eestis võimatu (sest õppejõudude aega/instituudi raha) pole piisavalt, aga koolis mitte.

      > juba praegu suudaksid õpetajad palju loomingulisemalt tegutseda, kui need formaalset piirangud mõtet kinni ei paneks
      Jah! Kui suudaksime leida muu kriteeriumi õpetajate hindamiseks (õpilaste jaoks on standardiseeritud testid juba olemas), siis ei oleks vaja tunde lugeda.

  14. Ma ei leidnud Taivo pakutud mudelis esmapilgul erinevust Soome gümnaasiumi standardmudelist, kus klassidest ja gruppidest loobuti ja kogu õpe toimubki individuaalse kava alusel – ja gümnaasiumi võib läbida omas rütmis 2-7 aastaga. Erinevuseks vaid Taivo kummaline arusaam sellest, et loengul loengupidaja räägib ja õpilased kuulavad passiivselt, mistõttu pole kohalolek vajalik. Minul puudub kogemus sellistest loengutest ka ülikoolis, monoloog tekib vaid passiivsete õpilastega kes kaasa ei aruta ega küsi. Olen töötanud õpetajana Soome gümnaasiumis, iga õpilane valib oma suva järgi õpiku/infoallika, õpetaja toob probleemi ja aitab luua sobivat õhkkonda. Ka käsitletav probleem areneb parimal juhul välja kohapeal. Taivo idee loengu filmimiseks ning kordamiseks ei toimi, sest olulisem on luua õppimiseks soodne keskkond, infosisust pole kasu kui seda ei omandata.

    • Ma ei ütle, et loeng *peaks* selline olema, vaid et see praktikas *on* nii (minu kogemusel TRKs, TPLis ja TÜ informaatikas).

  15. Arvata, et õpetajaid ei pea koondama, aga tuleks ometi lõpetada õpetaja palga maksmine istmiktunni alusel. Ka õpetajal on õigus loovusele, usaldusele ja vabadusele. Samas saaks nii aidata paremini andetut ja turgutada andekat.
    Psühholoog ja 40 ametiaastaga õpetaja, Toivo Niiberg

  16. Minu meelest on võimalik teha sarnast distantsõpet ju igas koolis mingi osa ajast edaspidi. 1.-6. klassil peaks see osa olema kindlasti väiksem kui vanemates astmetes ja erivajadustega õpilastel vastavalt suutlikusele. Küsimus, mille taha jääme, on õpetajate oskused e-õppes ja laste/perede valmisolek. Teatavasti on väga suur osa Eesti õpetajaskonnast vanemaealine. Ilma konkreetse õpetajata ma algklasse õppimas ei näeks – neil on ikkagi vaja tagasisidet ja individuaalset tuge, nii et õpetajaid koondama ja videodega asendama ma küll ei hakkaks.