There are 25 posts tagged eneseareng (this is page 1 of 3).
Kolleeg püstitas hiljuti küsimuse: mis on maksimaalne saavutatav produktiivsus ühe päeva jooksul? Ma ei osanud kohe head vastust anda, seega kirjutan nüüd põhjalikumalt. Täpsemalt tahame teada, kui palju produktiivseid tunde saab päevas ja nädalas olla, et näiteks viie aasta jooksul läbi ei põle.
Mu praegune parim oletus. Algoritmi nägemiseks keri alla ↓. Seletan samme siin postituses ainult lühidalt; kui kunagi mõnest põhjalikumalt kirjutan, panen lingi ka siia.
Tüüpiline uusaastalubadus näeb välja selline:
Tuleb mõte midagi ära teha — näiteks jälgid Instagramis bikiinipiltide fetišiste ja tahad endale samasugust keha, või loed IT-töötajate kõrgetest palkadest ja otsustad ka sinnapoole liikuda. Esimese jaanuari hommikul otsustad: “nüüd söön palju tervislikumalt ja teen trenni” või “õpin programmeerima” ja siis jätkad pohmelliravi Netflixiga.
Järgmine kord, kui “lubadus” meelde tuleb, tunned end halvasti, et kuhugi jõudnud pole ning eesmärk muutub aina vastumeelsemaks. Jaanuari lõpuks on see mõtteist kadunud.
Mul on uusaastalubadustega kaks probleemi. Esiteks on 1. jaanuari piirkond suvaline aeg oma elu muutmiseks — miks mitte teha seda siis, kui vajadus tekib? Aga mu peamine vimm on ülalkirjeldatud protsessi vastu: see lihtsalt ei tööta.
Mõtle järgmiste lausete peale:
Mõned tuttavad peavad mind eriliseks eluhäkkide ja produktiivsuse kuningaks, aga ma ise ei arva nii. Näen küll palju vaeva, et saada üle esinemishirmust ja laiskusest, et lugeda kiiremini raamatuid ja ennast rohkem motiveerida ja vaimset võimekust optimeerida ja õigeid produktiivsustööriistu kasutada, aga see kõik tundub paratamatu — mulle tundub, et teistmoodi ei ole mõtet. Miks ma enesearengust nii palju hoolin?
(Subjektiivne kindlus: ma ei ole otsinud teadusuuringuid, mis kinnitaks või lükkaks ümber siin kirjeldatud tehnika efektiivsust, aga mu hiljutine kogemus seda rakendades on olnud tugevalt positiivne.)
Suurema osaga oma headest sõpradest olen suhtlema hakanud juhuslikult: näiteks seetõttu, et käisime samas koolis, tegime sama sporti või töötasime koos mõne projekti kallal. Tugev sõprus on minu maailmamudelis alati olnud miski, mis juhtub universumi lahke juhuse tõttu, mitte teadliku pingutuse tagajärjel. See muutus paar nädalat tagasi, kui üks sõber õpetas mulle väga lihtsa ja samas efektiivse viisi ohjade oma kätte võtmiseks: räägi asjadest, millest hoolid ja mida põnevaks pead. Continue reading
Inimesed pigem sureksid kui teeksid mõne avaliku etteaste. Eelmise aasta novembris TEDxYouthTallinn konverentsiks ettekannet ette valmistades tundsin seda eriti tugevalt: TEDx kõnedelt oodatakse taset, mida tüüpiline seminariettekanne või esitlus töökohal ei nõua, ja lisaks oli 200-pealine publik üks mu senise elu suurimaid. Kuidas esinemishirmuga toime tulla?
Mäletan, kuidas Tartus õppides käisin eksamisessiooni ajal Kaubamajas paberit ja vihikuid ostmas. Olin veendunud, et see on eksamil hea tulemuse saamiseks ülioluline, aga ilmselt oleks õppimine — isegi, kui mul oli paberit vaja — olnud parem viis sama eesmärgini jõudmiseks.
Sa tahad, et sa oleksid kodu ära koristanud, aga ei taha sellega algust teha. Või mõtled, et oleks suurepärane idee läbi lugeda see raamat, mida Taivo soovitas, aga millegipärast suudad pärast pikka tööpäeva ainult tarbida kaadreid sellest, kuidas Gordon Ramsay restoraniomanike peale karjub. Kuidas seletada seda vastuolu, et sa justkui tahad midagi, aga sina seda ei taha?
Paar päeva tagasi olin üsna kõrge palavikuga voodis. Huvitaval kombel kestis haigus — ilmselt Zürichi salakavalates kevadsoojades lahtiste hõlmadega käimise tulemus — ainult poolteist päeva võrreldes tavalise kolme-neljaga, aga sellevõrra oli intensiivsem. Teki all oma kehatemperatuuri tõstmiseks värisedes tuli mulle väga emotsionaalselt meelde, miks inimesed mulle väärtuslikud on.
