Me kõik jääme vanaks

Teadaanded:

• See postitus kattub enam-vähem sellega, mida rääkisin eelmisel nädalavahetusel toimunud Arvamusfestivali #selfie2050 arutelul, seega kui olid seal kohal, pole siin sinu jaoks palju uut.
• Tänane postitus hilineb, kuna olin terve eelmise nädalalõpu haige ja otsustasin kirjutamise asemel paranemisele keskenduda ja lükata kirjutamise tänasesse, kus pidin 6 tundi Riia lennujaamas ootama.
• Kuna täna algab mul nädal aega kestev eksamisessioon ja pärast seda liigun ebaregulaarselt Eesti, Šveitsi ja veel paari riigi vahel, postitan ilmselt septembri keskpaigani vähem regulaarselt.
• Lõpetasin täna hiina kirjaniku Liu Cixin’i ulmeraamatu “The Three-Body Problem“, mis oli mitmest küljest huvitav (aitäh Kristjanile soovituse eest!). Esiteks on see vist esimene mitte-lääne kirjaniku raamat, mida olen lugenud. Teine ja palju olulisem tagajärg: see raamat pani mind eneselegi teadmata palju rohkem hindama reaalteaduste ilu — kui tavaliselt saadan oma meilikasti jõudva Quanta Magazine’i peamiselt (populaar-)matemaatikale, füüsikale ja bioloogiale keskenduva uudiskirja pärast lühikest pealevaatamist arhiivi, siis nüüd hindan neid artikleid palju rohkem — näiteks sellest, miks lindude silmad on (matemaatiliselt ja praktiliselt) palju paremad kui inimestel. Alustan triloogia teise osaga ASAP.

Võib-olla juba tead, et praegu 20-ndates ja 30-ndates olevad inimesed ei hakka riiklikku pensioni saama, vähemalt mitte praegusel kujul. Statistikaameti kõige realistlikuma¹ prognoosi järgi kahaneb Eesti elanikkond aastaks 2040 umbes 100 000 inimese võrra. Kui põhjalikumat dokumenti lugeda, on pilt veel karmim: kui praegu on iga pensionäri² kohta neli tööealist³, siis aastal 2040 on ühe pensionäri kohta kaks ülalpidajat. Sõnum on minu arvates päris selge: praegused 20-50 vanuses inimesed mingit arvestatavat riiklikku vanaduspensioni ei saa.

(Kogu see arutelu baseerub eeldustel, et aastal 2050 on a) inimkond olemas, b) Eesti riik olemas, c) majandus näeb välja enam-vähem sarnane praegusele⁴ ja d) ei ole veel juurutatud kodanikupalka, mis muudaks pensioniskeemid mõttetuks. Need eeldused, eriti c) ja d), ei ole väga kindlal alusel, aga teema väärib sellegipoolest arutamist.)

Tegelikult üritame lahendada küsimust: kuidas tagada piisav sissetulek >65-aastastele. Võimalikud lahendused:

• Riiklik pension — midagi sarnast praegusele süsteemile.
• Igaüks vastutab enda tuleviku eest vabatahtlikult säästes ja investeerides.
• Riik sunnib inimesi säästma ja investeerima (aka II pensionisammas).
• Lapsed peavad oma vanemaid üleval; lastetute eest hoolitseb omavalitsus nagu praegu vaeste eest.
• Inimesed töötavad kas surmani või niikaua, kuni nad on veendunud, et saavad surmani rahulikult ära elada.

Vaatame neid järjest. Kui ma mõne hea variandi ära unustasin, anna kommentaarides teada.

Riiklik pension    Nagu postituse alguses kirjutasin, ei ole see süsteem jätkusuutlik. Eesti Koostöö Kogu andmetel⁵ kaetakse juba täna 29% pensionikuludest riigieelarvest ja 71% sotsiaalmaksu tuludega (mis peaks tegelikult katma 100% pensionikuludest). See tähendab, et raha, mis muidu läinuks tulevikku — näiteks taristusse või haridusse investeerimiseks — makstakse välja pensionitena.

Riikliku pensioni juures on inimeste isiklik vastutus väga väike ja see on probleem. Teadmine, et riik peab sind igal juhul surmani üleval, tähendab justkui muretut elu: sinu tulevik on kindel. Varjukülg? Säästmine, investeerimine ja lastesaamine (mis on üks investeerimise vorm) ei tundu eriti vajalikud. Arvestades, et igasugune raha kõrvalepanek tuleb maja suuruse ja auto uhkuse arvelt ja lastesaamise alternatiivkulu on suur⁶, on selge, miks inimesed pole eriti ajendatud tulevikku investeerima.

Mulle tundub, et riikliku pensioni süsteem on liiga fundamentaalselt vigane, et seda saaks korda teha.

Vabatahtlik investeerimine    Kui riiklik pension puudub, siis kas inimesed investeerivad ja säästavad piisavalt? Kas nad oskavad seda teha?

Ma olen skeptiline. Kindlasti on palju inimesi, kes investeerivad sõltumata sellest, mida riik käsib või soovitab — seda näitab meie tugev investeerimisblogimaastik (1, 2, 3, …), aga ma ei usu, et enamik on nõus 30 aasta pärast hästi elamiseks täna halvemini elama (sest hyperbolic discounting).

Kohustuslik investeerimine    See on praegu implementeeritud II pensionisambana, mis on kohustuslik kõigile 1983. aastal või hiljem sündinutele. Iga liitunu maksab 2% oma brutopalgast mingisse fondi ja riik lisab sellele kaks korda samapalju — 4% su brutopalgast. Kust see 4% tuleb? See tuleb sinu makstud sotsiaalmaksust (33% brutopalgast) ja asendab I samba makse — sama raha suunatakse I samba asemel II sambasse (riikliku pensioni tulevikku arvestades on vist hea, et see raha riigi asemel sinu kätte antakse).

II sambaga liitunutele kõige olulisem küsimus on, milline fond valida. Paar aastat tagasi vaatasin oma Swedbanki K4 fondi lepingut ja arvasin, et saan millestki valesti aru, sest see on uskumatult räige: pank võtab igal aastal umbes 2% kogu rahast, mis mul II sambasse investeeritud oli, sõltumata tootlusest (ja see pole ainult Swedis nii — kõigi pankade haldustasud on sarnased). Kui tootlus oleks oluliselt parem turu keskmisest, maksaksin seda tasu heameelega, aga enamik pensionifonde ei ole paremad kui lihtsalt indeksfondi investeerimine. Detailsemalt blogib Jaak Roosaare ja mu emotsioonid selle osas võtab hästi kokku see South Parki klipp.

Nüüd on valitsemistasud veidi langenud, aga siiski kõrged võrreldes ise indeksitesse investeerimisega. Mulle tundub, et praeguse II samba süsteemi mittemuutmine on võimalik ainult tänu a) pankade lobile või b) seadusandja rumalusele.

Kohustusliku säästmise süsteem võiks olla hea, aga on oluline mitte lukustada inimesi olukorda, kus on ainult halvad variandid. Hiljuti tuli Eesti turule Tuleva, mis lööb selle luku lahti, pakkudes pensionifondi, mille valitsemistasu on madal⁷ ja mis koosneb indeksfondidest.

Lapsed peavad üleval    See ei ole nii palju süsteem kui parema süsteemi puudumine. Sisuliselt on nii toimitud niikaua, kui pensionisüsteemid välja mõeldi. Ma näen ainult üht plussi: see annab tugeva ajendi lapsi saada — “pensioni” suurus on otseselt seotud sellega, kui palju lapsi oled üles kasvatanud ja kui hästi seda teinud.

Surmani töötamine    Kui jätta kõrvale küsimus, kas selline süsteem oleks üldse kellegi arvates hea, on siin palju praktilisem probleem: tööpuudus. Lugesin hiljuti u 55-aastase inimese kirjeldust sellest, kuidas tal on isegi (enda sõnul) tunnustatud juhina raske tööd leida, sest teda vaadatakse kui kedagi, kes on peaaegu pensionil (kuigi tal on pensionieani veel 10 aastat).

Vanuseline diskrimineerimine on veel väike probleem võrreldes sellega, et paarikümne aasta pärast ei pruugi lihtsalt kõigile tööd jätkuda. Võib juhtuda, et suur osa praegustest töökohtadest automatiseeritakse ära ja erinevalt senisest ajaloost ei olegi paljudel inimestel (näiteks 90%-l elanikest) kohta, kus nendest kasu oleks ja nad seega raha saaksid teenida. Kui me kodanikupalka ei juuruta, ei ole sellises olukorras surmani töötamisest kasu — see tähendaks lihtsalt surmani töötu olemist.

Arvestades, et pensioniealised omavad praegu ~20% häältest ja see kasvab 2040. aastaks ~30%-ni, on pensionipoliitika poliitiliselt väga tundlik teema — seda enam, et otsused mõjutavad tulevikus ka kõiki praegusi tööealisi.

Ma loodan, et arutelu võtab hoo sisse ja varsti muudetakse midagi (Eesti Koostöö Kogu, kes #selfie2050 arutelu korraldas, surub teemat tänuväärselt tagant). Praktiliste nõuandena aga soovitan hakata investeerima — võhikuna on hea algus lugeda “Rikkaks saamise õpikut” — ja võtta arvesse üks tugev argument lastesaamise poolt⁸.

Kaanepilt: gwcphotos, avaldatud litsentsi CC BY-NC-SA all. Originaali on siin modifitseeritud.

Jaga:

1. Ennustus on tehtud viie stsenaariumi jaoks, millest ainult Stsenaarium 1 (“Stsenaarium nr 1: Trendid jätkuvad: praeguste sündimustrendide jätkumine koos tasakaalus välisrändega (lahkujaid ja saabujaid on võrdselt).”) puutub vähegi reaalsusega kokku.
2. >65-aastased
3. 15-64-aastased
4. s.t. pärast automatiseerimist on inimestele veel midagi teha jäänud
5. Arvamusfestivalil jagatud flaikul on veidi erinev info internetis kirjutatust, aga üldjooned on samad.
6. Iga lapse üleskasvatamine võtab lisaks rahale aega, mida muidu saanuks karjääriarengule või kasvõi puhkamisele kulutada.
7. 0.55% — see on seadusega lubatud alampiirile 0.5% väga lähedal
8. Seda tasub ette plaanida — kui hakkad sellele mõtlema alles 28-aastaselt, oled näiteks loovutanud võimaluse saada lapsed väga noorelt, mis võib olla hea valik.