Käin keskmiselt iga pooleteise kuu tagant Eestis, tavaliselt paariks päevaks kuni paariks nädalaks. Iga kord kohtun vähemalt 5 inimesega ja iga kord küsib vähemalt üks neist, “kuidas Zürich siis on?”. Mul pole midagi selle küsimuse vastu, aga tavaliselt on mul mõtlemiseks aega pool sekundit ja vastamiseks neli, seega ei ole mu vastus väga informatiivne. Üritan siin postituses anda natuke parema vastuse kui “suht normaalne”.
Põhilised asjad, mis minu jaoks Zürichis võrreldes Tartu või Tallinnaga välja paistavad, on:
- kõik on palju kallim;
- linn on väga jalakäija-, jalgratta- ja ühistranspordisõbralik (loe: autot ei ole vaja);
- ETH on parem ülikool kui TÜ.
1. Kõik on palju kallim
Näiteks:
- Minu ühekohalise ühikatoa üür on 520 eurot1 kuus. Võrdluseks: Raatuse ühikas maksab sarnane tuba 145 eurot kuus.
- Tüüpiline pearoa hind odavama otsa restoranides on ~20 eurot, Eestis tavaliselt ~5 eurot sõltuvalt sellest, mida sinu jaoks tähendab “odavam ots”.
- Zürichi linna ühistranspordi kuupilet on 55 eurot, Tallinnas 23 eurot.
See, et Zürichis on kõik oluliselt kallim, on ühelt poolt ilmselgelt halb — minu Eesti säästud ja stipendiumid kestavad siin oluliselt vähem. Samas tekitab kõrge elamiskulu huvitava olukorra: kuna Tallinn-Zürich-Tallinn lennukipiletid maksavad enam-vähem samapalju sõltumata sellest, kummast otsast alustad, siis on lennukipiletid minu jaoks suhteliselt odavamad kui Eestis elades. See on ka üks põhjus, miks saan üsna tihti Eestis käia.
Samas tuleb hindu vaadata koos palkadega: Zürichi mediaankuupalk pärast makse on ~4500 eurot. See tähendab, et protsendina palgast on enamik asju Zürichis odavamad kui Tallinnas ja seega inimeste ostujõud suurem, võib-olla ühe erandiga: kinnisvara. Kolmetoaliste korterite hinnad on tüüpiliselt miljoni euro ringis; Tallinnas saab 200 000 euroga2 väga hea kolme- või üsna hea neljatoalise. Vist seetõttu ei ole Zürichis elamispinna omamine eriti levinud, vaid enamik üürivad.
2. Autot pole vaja
Zürich on väga sõbralik jalakäijate, jalgratturite ja ühistranspordi kasutajate vastu: kõnniteed on laiad ja ülekäiguradu on palju, jalgrattateed katavad pea kogu linna, ükskõik milline buss/tramm/troll käib tavaliselt iga 8-12 minuti tagant ja pikemateks distantsideks on olemas linnalähirongid.
See, et autot pole vaja, ei pruugi tunduda tohutu eelis, aga mulle tundub see oluline, sest:
- Transpordi kvaliteet ja kiirus3 ei sõltu sellest, kas saad endale autot ja juhikoolitust lubada, mistõttu on ühiskond võrdsem. Trammis reklaamitakse mõnikord >2000-euroseid diivaneid4, mis näitab minu jaoks, et ühistransporti kasutavad ka keskmisest rikkamad inimesed — Eestis mitte.5
- Linnas on vähem õhureostust, kuna autosid on vähem.
- Parkimishinda ei ole vaja astronoomiliselt tõsta, sest parkimise järele ei ole nii suurt nõudlust, sest ühistransport toimib hästi.
3. ETH on parem kui TÜ
Ma ei usu, et keegi kõvasti vaidleb, kui ütlen, et ETH Zürichi arvutiteaduse osakond on paremal tasemel kui TÜ informaatika — ETH on muuhulgas erinevates edetabelites6 Tartust oluliselt kõrgemal. Miks?
Mu bakalaureusetöö juhendaja küsis paar kuud pärast seda, kui olin ETH-s alustanud, milliseid konkreetseid asju saaks TÜ ETH-lt õppida. Ma suutsin välja mõelda täpselt ühe asja, mis ei sõltu eelarvest: siin on alati 1.5-tunnise loengu keskel paus, s.t. loeng ei kesta rohkem kui 45 minutit järjest. Kõik ülejäänu sõltub tugevalt rahast ja seal on erinevus karm: kui TÜ eelarve 2014. aastal oli ~140 miljonit eurot, siis ETH käsutuses oli samal aastal ~1.4 miljardit eurot — kümme korda rohkem. Kahjuks siin ei rakendu argument, et Eestis on elamiskulu ka palju madalam: paljud asjad — näiteks tippteadlaste palgad ja uurimusteks vajalik tehnika — on igal pool sama kallid.
Kindlasti ei ole ma sattunud paradiisi — kuigi keskkond on tore, tunnen puudust näiteks tugevast suhtlusvõrgustikust. Ühe startup-projektiga tegeledes tahtsin rääkida a) kellegagi, kes on suurte ehitusprojektidega kokku puutunud, b) raadioinseneriga, c) päästetöötajaga ja d) elukutselise sõjaväelasega. Eestis on kõik need inimesed mu suhtlusvõrgustikus olemas või vähemalt tean, kellel võiks olla tingimustele vastav tuttav, Šveitsis mitte. Hindan, et tunnen siin vähem kui sadat inimest, kes mu lähme-joome-teed-ja-räägime meilile kindlasti vastaksid; Eestis on see arv pigem tuhande ligi. See ei sõltu samas linnast — võib-olla tunneksin näiteks Londonis paari inimest rohkem, aga igas välisriigis on mu tuttavate ring oluliselt kitsam kui Eestis.
Kas mulle meeldib siin? Jah, Zürich on tore linn ja Šveits tore riik. Mingis mõttes on Šveits nagu edasijõudnud Eesti, sest kultuur on sarnane (vist saksa mõju pärast), aga raha on rohkem, riik rahvusvahelisem (23% elanikest ei ole kodanikud7) ja peaaegu kogu Euroopa Zürichist pooleteisttunnise lennu kaugusel.
Loomulikult on 78 põhjust eelistada Eestit, aga kui tuleb elu- ja töökoha valimise8 aeg9, siis valin riigi ja linna peamiselt selle järgi, kui põnevaid projekte või töid seal teha saan — ja loodan, et leian Eestis midagi sellist.
Muide, kui tahad teada midagi mu Zürichi-elu kohta, siis nüüd on suurepärane hetk kommentaarides küsida.
Jaga:
Märkused
- Kasutan kurssi 1CHF ~= 0.9EUR.
- 200 000 eurot on Zürichis umbes sama palju mediaanpalkasid kui Zürichis miljon.
- Ühistransport on tihti kiirem kui autosõit.
- See ei ole kindlasti soodsaim ots — IKEAst saab palju odavamalt.
- See väide põhineb mu kogemusel Tallinna ja Tartu linnasisese ühistranspordiga, mitte statistikal.
- Times Higher Educationi tabel, mida ka paljud vaatavad, on jura. ETH-le meeldib seda igal pool jagada, sest nad pannakse seal arvutiteaduses esimesele kohale, aga siin on hea kirjeldus selle kohta, miks THE tabel on poolmõttetu. Ma olen nõus, et ETH trend võib olla tabeli tipu poole, aga kindlasti mitte nii kiiresti.
- Ja need 23% on pärit paljudest erinevatest Euroopa ja maailma riikidest.
- Mille põhjal ma valin? Olen teadlikult jätnud karjääriteemadel põhjalikud postitused kirjutamata, sest 80,000 Hours on selles palju parem.
- Tõenäoliselt 2017. aasta sügisel.
Mul on Teie ajaveeb oma RSS-lugeri voosse lisatud ja olen 2016_10 seisuga Teie ajaveebi vist umbes pool aastat jälginud. Huvitav lugemine.
Mis puutub Zürich’i küsimusse, siis minu küsimus ei ole üldse Zürich’i spetsiifiline ning arvan, et nii minul kui ka mitmetel teistel inimestel on huvitav lugeda Teie arutluskäiku teemal, et kui iga kuu tuleb asukohas A_1 talutavalt ära elamiseks teenida X_1€, teenuste hinnad IT-s on globaalsed, s.t. sama asja eest makstakse H_G€/ühiku_kohta, siis kas Teie meelest ei eksisteeri ohtu, et Zürich’i või mõne muu suure X_1 korral mõnes odavama elamisrahanõudega kohas, kus saab X_2€/kuus rahaga hästi ära elada, X_2<X_1, on toda sama hinda H_G€ küsides tehniliselt elegantse ja ilusa lahenduse loomiseks rohkem aega ja seega paremad võimalused?
Ülikoole see H_G'd kasutav arutelu ei mõjuta, sest nemad ei pea oma raha mingi globaalse hinnaga müüma. Ülikoolidele piisab, kui nad globaalselt atraktiivsed on, maailma tipp-teadust teevad ja kui siis mingi kohalik tööstusharu X, näiteks pangandus, maksab kinni kohaliku ülikooli töö, näiteks IT-s, tollest ülikoolist lähevad hiljem sinna tööstusharusse X, näiteks pangandusse, tööle sealt ülikoolist pärit inimesed, siis tolle tööstusharu vaatepunktist ongi ilus tehing tehtud, investeering ülikooli laotud raha näol end ilusti ära tasunud ja absoluutselt ühtegi arvutusse ei ole vaja lisada tolle tööstusharu X välise tööstusharu, näiteks tarkvara-arendus-tööstuse, materjaliteaduse, globaalseid hinnatasemeid.
Konkreetsemalt öeldes, kuniks Zürich'i pangandussektoris luuakse tarkvara maja-siseselt inimeste poolt, kes on õppinud tolle sama pangandussektori toel rahastatud ETH's, seni ei oma tarkvaraarenduse globaalne töötunnihind, too sama H_G, tolle pangandussektori jaoks absoluutselt mingit tähtsust. Ei siis, kui too H_G on suurusjärgu võrra odavam kui nende majasiseste progrejate palgafond, ega ka siis, kui nende majasiseste progrejate hinnatase oleks 10x odavam kui globaalne hinnatase. Kui aga tahta vabakutselisena globaalselt midagi müüa, siis vist ei saa "keskmise" tarkvara-tööotsa teenistusega New York'i kui teise pangandus-linna pilvelõhkujasse korterit osta/üürida. Natuke teise sõnastusega öeldult, nii nagu puuvillatööstus on liikunud Euroopast välja, nii ei ole tegelikult ka tarkvara-tööstusel kohta "liiga kallites" piirkondades, peamiselt pangandusega seonduvates piirkondades. Illustratsiooniks sobib kasvõi Räniorg, kus tegelikult "rikkurite linnaosa" on umbes nagu Tallinna Nõmme või Pirita ning on Google Street view'ga vaadates isegi Tallinna Nõmme'st räbalam, viletsam, ja enamus tarkvara-arendajaid, need, kes päris-töö ära teevad, on tegelikult üpris vaesed, peavad vaatama, kuidas ots-otsaga kokku tulla:
https://archive.is/YFhEB
https://archive.is/LoNOn
https://archive.is/gctPl
Kui nüüd mõelda, et vähkkasvajad on oma fundamentaalselt olemuselt tarkvaravead, praktiliselt kogu elu sõltub tarkvarast, kuid erinevalt Prantsuse Põllumeestest tarkvara-arenduse valdkonnas ei jagata strateegilise valdkonna elus hoidmise "põllumajandustoetusi", äärmisel juhul toimub asi kuidagi ekstra poliitiliselt, vaid "omadele jopedele" või vaid neile, kelle töö mingitele vana hierarhia tipus olevatele teadlastele meeltmööda on, nagu 2013. aasta füüsika Nobel'i preemia laureaat Higgs omal nahal koges
https://www.youtube.com/watch?v=WAQqbhgwcp0&feature=youtu.be&t=31m57s
siis mitte-arendusteenustepõhise tööstusharu poolt, Norra korral energeetikasektori ja tolle maksueurode poolt, üles aetud hinnatasemega piirkond ei ole just kuigivõrd soodne globaalsele turule suunatud arendustööde-põhise tööstusharu äri loomiseks, mis müüb oma teenuseid/tooteid globaalse hinna-tasemega. Täpsustan, et tuleb eristada valitsustele maksurahavoo eest tööd tegevaid kogukondi, näiteks CERN, näiteks endised NSV-Liidu sõjaväetööstus-linnad, erasektorile oma teenuseid müüvatest kogukondadest, näiteks Räniorg, mõningase juriidilise mööndusega tegelikult ka NSV-Liidu kui ametlikult erasektorit mitte-omava moodustise sellised tööstus-piirkonnad, kus toodeti tsiviilelanikkonnale.
Nii et, huvitav oleks lugeda oponeerivat seisukohta väitele, et kõrge elukallidusega piirkonnas ei ole võimalik globaalse hinnatasemega turule suunatud tehniliselt kõrg-kvaliteetseid tooteid/teenuseid kasumlikult luua/arendada.
Tänades,
[email protected]
Ma olen tegelikult nõus, et kõrge palgatasemega riikidesse oma arenduskeskuse kolimine on kallim, aga minu meelest sõltub valik su firma olukorrast.
Kui alustaksin praegu startupi, siis päris kindlasti ei palkaks ma insenere Šveitsi, vaid Eestisse (ja koliksin ise ka sinna) — lihtsalt sellepärast, et sama rahaga saab kauem vastu pidada. Kui runway on kõige olulisem asi — nagu varasel idufirmal on –, siis on tõesti hind määrav argument.
Aga võtame näiteks Google’i, kellel on Zürichis ~1000 inimesega kontor (see on nende suurim insenerikeskus väljaspool USA-d ja vist kolmas suurim maailmas). Kuna nad maksavad Zürichis Euroopa ja maailma kõrgemaid palku (alates 100k €/aasta tarkvarainseneridele), saavad nad (viisamuresid kõrvale jättes) tööjõudu kogu maailmast ja see tähendab, et nad saavad teha valiku maailma paremiku hulgast. Kui nad vaataks aga puhtalt hindu ja koliksid oma arenduse Indiasse, saaksid nad maksta võib-olla 5x vähem palka ja selle eest saada India paremiku — seal on samuti väga palju inimesi, aga umbes 7 korda vähem kui maailmas kokku.
Google ei võistle eriti hinna pärast; neil on monopol (räägin reklaamiärist, mis annab ~70% nende tulust). See tähendab, et nende marginaal võib olla 20% või 90% ja pole konkurentide survet seda alandada, sest konkurente pole. Sellistes tingimustes on ettevõttele palju olulisem hoida oma monopoli kui alandada kulusid nt 10% — ja ma arvan, et eeldus monopoli hoidmiseks on maailma tippude palkamine.
Kui juttu on tootest, kus on kõva hinnavõistlus erinevate ettevõtete vahel ja monopoli pole, siis olen täitsa nõus, et Šveitsis tootmine ei ole eriti jätkusuutlik.
Ühe mõttekäigu lisan veel. Nimelt, kui jutt on ülikoolide “tipp-teadlastest”, siis mul on küsimus, et kas Peter Higgs
https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Higgs
oleks viletsam teadlane, kui ta oleks Nobel’i preemiast ilma jäänud?
Mina arvan, et ei oleks ja seda kasvõi ainuüksi põhjusel, et spordis, Olümpia Mängudel, on järjestuse leidmine vähemalt sel määral objektiivne, et saab mõõta, milline jooksjatest esimesena finišisse jõudis, aga teaduses, näiteks füüsika Nobel’i preemiate valikul, saab parimal juhul mõõta populaarsust, mis ei ole sama, mis hea teaduslik/tehniline tase ning isegi kui vaadelda esimesena finišisse jõudmist, esimesena avastuse publitseerimist, jääb ikkagi lahtiseks küsimus, et millise finiši joone esmaläbijat võitjaks lugeda, sest füüsikas, igas teadusharus, on erinevaid almvaldkondi ning isegi Albert Einstein ei saanud oma Nobeli preemiat oma relatiivsusteooria eest vaid tänapäeva hinnangute kohaselt hoopis labasema asja eest, mis lihtsalt tol ajal näis hindajatele arusaadavam, populaarsem, olevat.
Kui populaarsust hinnata, siis tõesti on nii, et isegi kui mitme aastajärgu Nobeli preemia laureaadid enne nende Nobeli preemia saamist eesti ülikoolidesse kokku kuhjuks, ei küündiks eesti ülikoolid populaarsuse järgi Standfordi, MIT’i, ETH tasemeni, täpselt nagu eesti käsitöötootja ei saa iial olema sama hinnatud ja populaarne nagu
https://en.wikipedia.org/wiki/Gucci
ja seda täiesti sõltumata töö kvaliteedist, isegi kui eesti käsitöötootja looming on tehniliselt kvaliteetsem ja kunstiakadeemikute silmis hinnalisem kui Gucci toodang.
Eks siis igaüks peab otsustama, et kas Ta soovib elus taga ajada populaarsust, millega on lihtsam ka oma teenuse/toote hinda üles ajada, või on tal soov elus midagi muud saavutada. Minu isiklik, 2016_10, versioon on, et ma soovin olla tehniliselt võimalikult pädev ja oskuslik ja ma tahan, et mul oleks oma klientide projektide jaoks ka aega, et ma ei peaks nätaki mingit jama ära esitama. (Mitte, et ma ei oleks asju kunagi “tähtajaks” teinud, aga vähemalt soov on vältida seda tähtajaks pooliku või viletsalt tehtud asja nätaki ära-esitamise jama.) 2016_10 seisuga ma veel ei tea, kuidas IT-s üldse mitte-teenus-põhiselt väärikalt mõistliku suurusega raha teenida, kuid kahtlustan, et juu see skaleeruv lahendus saab mingi onlain-teenuse põhne lahendus olema, umbes nagu Google ja Facebook ja Amazon ja arvutimängude tootjad oma raha kokku roogivad.
Tänan lugemast. 🙂
“Kui populaarsust hinnata, siis tõesti on nii, et isegi kui mitme aastajärgu Nobeli preemia laureaadid enne nende Nobeli preemia saamist eesti ülikoolidesse kokku kuhjuks, ei küündiks eesti ülikoolid populaarsuse järgi Standfordi, MIT’i, ETH tasemeni, täpselt nagu eesti käsitöötootja ei saa iial olema sama hinnatud ja populaarne nagu Gucci [—].”
Ma olen päris kindel, et see pole tõsi. Suur osa ülikoolide järjestusest tuleb akadeemiliste töötajate saadud tsiteeringute arvust; kui tooksid hunniku Nobeliste nt TÜ-sse, siis nende kõrge tsiteeringute arv tõstaks TÜ top 50-sse.
Üks tugev argument populaarsuse poolt — ja üks põhjus, miks otsustasin tulla ETH-sse, mitte iseseisvalt samu asju õppida — on see, et inimesed kasutavad seda heuristikuna selle kohta, kui hea sa oled. Kaks muidu identset CV-d, millest ühel on MIT ja teisel Tartu ülikool, ei võistle enamiku tööandjate jaoks samas kategoorias sõltumata sellest, kui head kandidaadid tegelikult on.
Ja kui eelmine argument põhimõtteliselt mängib sellele, et inimesed kasutavad heuristikuid (mis ideaalmaailmas võib-olla ei oleks nii), siis üks tugevam argument on ka: kuulsaid ülikoole on (ma ennustan) palju raskem lõpetada, mis tähendab seda, et MIT kraad on objektiivselt tugevam kvaliteedinäitaja kui TÜ kraad. Seega kui oled potentsiaalne klient või tööandja või kolleeg või seksuaalpartner — kuulsama ülikooli kraad annab ilmselt positiivsema signaali.
Tänan vastuste eest.
Lantimise koha pealt nõustun, et mõne maailmakuulsa ülikooli diplom võib oluliselt parem eputusobjekt olla kui mingi eesti ülikooli diplom, aga mulle meeldib ka väidetavalt Warren Buffett’i ütlus: “Working just to beef up your résumé is like ‘saving up sex for your old age.”
http://www.businessinsider.com/warren-buffett-on-resume-building-2015-11
Teiseks, suurkorporatsioonid ei ole kohad tarkadele inimestele. Üks peamine põhjus, miks suurkorporatsioonid idu-firmasid ropu rahaga (kunagine Skype kaasa arvatud) üles ostavad, on see, et need suurkorporatsioonid ise ei tule oma “tipp-tegijatega” tööga toime, eelistades pigem idufirmade ülesostmise kaudu kinni maksta kogu riskikapitalistide ja pankade marginaali. Riskikapitalistide jaoks pole muidugi vahet, kas nad saavad oma marginaali idufirma mingile suurkorporatsioonile mahamüümise kaudu või idufirma börsile tulekukaudu, aga kui oled tark inimene, kes mingil põhjusel ise idufirma-osanikuna töötamise asemel eelistab palgatööd, siis hästi tark on idufirma mahamüügi hetkel kohe omale kähku uus töökoht otsida, selle asemel, et oma aega suurfirma-jama peale kulutada. Kui vaadata Google erinevaid projekte, Microsoft’i C# projekti, endise Sun Microsystems’i Java projekti, jne. siis on neil kõigil ühis-mustriks see, et tegelikult tegi sisulise töö ära idu-firma-suurune VÄIKE meeskond, kes neile rahu andmiseks saadeti mõnikord ka lausa muust korporatiiv-melust eraldi hoonesse, et nad rahus töötada saaks.
Edasine arutelu on, et kelle töö arvelt tegelikult kogu pangandussektor ja riskikapitalistide sektor, “investorid”, elavad ja kas üks tark, endast lugu pidav, ratsionaalselt mõtlev, reaal-valdkonna inimene peaks toda muidusööjate kampa oma tööga üleval pidama, või on targem jätta pangandussektori ülalpidamine teiste, lollimate, kanda.
—teemavahetus—
Mis puutub romantika-teemalist ajaveebi-postitust,
http://pungas.ee/romantika-i/
siis üks asi, mida minu psühhoterapeut üldse ei taibanud minule
öelda ja mida mina siin nüüd Teie ja teiste praeguse kommentaari
lugejate aja kokkuhoiuks ja seeläbi minu enda maailma paremaks muutmiseks
välja ütlen, on:
A)
Igasugu SUHTED eeldavad, et inimeste ELUSTIILID SOBIVAD KOKKU.
Kokkusobivus ei ole sama, mis ühesugune olemine, aga näide
mitte-kokkusobivusest on, kus meremehele meeldib seilata, aga
tema piiga tahaks iga hommik meremehe kaisus ärgata.
IT-inimeste korral (nii minu kui ka mitme minu tuttava näitel)
on see pool, et tarkvara-arendus on oma fundamentaalselt olemuselt
meeletult EBASOTSIAALNE TEGEVUS, sest millegi lugemisel, mate-ülesande
lahendamisel, koodi üle mõtisklemise käigus, igasugune teistega
rääkimine/kirjutamine SEGAB, KATKESTAB MÕTTELÕNGA, mistõttu inimesed,
kes meeletult SELTSKONDA VAJAVAD, vajavad teiste ligidust, tunnevad end
tarkvara-arendus-alastes ülesannetes põhimõtteliselt väga halvasti
ja targemal juhul vahetavad eriala. Või ka teistpidi: hea tarkvara-arendaja
ongi liiga eba-sotsiaalne olevus, et peolõviga kokku sobida.
Olen ise selle eest korduvalt korvi saanud, skeemi kohaselt, et
mina olen väga rahul, hea ja väga mõnusa jutu ja muude omadustega
partneri välja valinud ja puha, aga kuna selleks partneriks on
inimene, kes on väga sotsiaalne olevus, käib tihti pidudel,
tahaks, et ma teda peolt üles, enda kaissu, korjaks, aga mina
sukeldun töösse ja ei taha sellest melust osa võtta ja muidugi,
siis tema vajadused, nii seksuaalsed kui sotsiaalsed, jäävad
minu korral rahuldamata ja tal ongi põhjust mulle korvi anda.
Ma pole jõudnud/viitsinud uut plaani proovida, aga uueks plaaniks
on, et üksik-kandidaadi asemel valin kellegi, kellel peale minu
veel keegi, minule meeldiv, on, et siis kui mina töösse sukeldun,
on neil 2-hel üksteisega piisavalt mõnus ja mina olen vaid
3-ndana, või siis varuvariandiks, kui ühel neist ülejäänud 2-hest
tööga väga hõivatud periood on. Idee, et sotsiaalselt peavad
eksisteerima vaid paarid, mitte kolmikud või nelikud, on mingi
arhailine liha-suretamis-meetod kristlikust kirikust. Isegi
islamistidel on haaremite näol elu mitmekesisem kui vaid paaride
moodustamine.
Statistikast nii palju, et sõna otseses mõttes kõik minu
tutvusringkonna tõeliselt head progrejad on kas üksikud või
on oma abielust lahutatud või, äärmisel juhul, abiellunud
teise samasuguse nohikuga, teise IT-inimesest või matemaatikust
“kuivikuga”, et kui mõlemad oma töös tuhnivad, et siis pole
kummalgi teise suhtes pretensioone, et teine liiga vähe seltskonda pakub.
B)
Seks ja suhted on 2 eri asja.
Seksuaalne atraktiivsus on vajalik selleks, et suhte kontekstis
haiget ei saaks ja head suhet seksuaalpartneriga on vaja
selleks, et seksuaalvajaduste rahuldamisega ei kaasneks
jamasid, sealhulgas suguhaiguste ja rasestumisega seonduvaid
jamasid.
Igasugu usalduse korral teiste inimeste suhtes, nii
afääride kui ka lithsalt tavasuhete korral, tasub eristada
2 TÜÜPI USALDUST:
USALDUS TEISE INIMESE SOOVIDE JA ELUFILOSOOFIA SUHTES;
USALDUS TEISE INIMESE VÕIMETE SUHTES;
Illustratsiooniks sobib tulirelva andmine sõbra kätte:
sõbral ei pruugi olla soovi kedagi ümberkaudsetest inimestest
maha lasta, aga kui ta ei küündi tulirelva käsitlema,
siis tema VÕIMEID ei saa USALDADA.
Sama lugu suguhaiguste, planeerimatu rasestumise, kogu tolle muu
krempliga. Näiteks üks VÕIME, mis inimesel võiks siiski olla, on
VÕIME OLLA HOOLIKAS JA JÄRJEPIDEV rasedustestide kasutamisel ja
muude rasestumisvastaste vahendite kasutamisel. A la
minule sobivast elufilosoofiast ja headest soovidest
minu silmis ei piisa.
Minu soovitus on, et kui pole just meeletult aega ja raha ja soovi
kohe mingit perekonna-elu elama hakata, siis tasub olla hästi
avameelne ja ka kohe teise poolega kokku leppida, et seksuaalelu
kuulub noore elu hulka ja kumbki nii kui nii nii pea kuhugi
maja ja peret ehitama ja koduloomi kantseldama ei soovi jääda,
et tasubki piirduda vaid harva toimuvate lobisemisõhtute ja seksiga,
kogu arusaama juures, et kui üks osapooltest kooli vahetab või midagi,
et siis tuleb kummalgi keegi uus välja lantida. Ilma igasuguse
traagikata. Kahtlustan, et prantslastel on selles osas väga tark
ja asjalik lähenemine. Pole vaja seda kristlikku lihasuretamist.
Tänan lugemast. 🙂
P.S. Psühhoterapeutide häda on, et nad lähtuvad ülikooliõpikutest
ja “keskmistest”, mis teadusartiklites statistika korral kasutatav
on, aga kui hakata natukenegi neid teadusartikleid matemaatika
poole pealt vaatama, siis mul väga suurt usku sealsetesse arvutustesse
ei ole. Pigem piirdub asi vaid paari põneva tähelepanekuga, mis
siis mingi “kesmise” põhjal toimib ja siis ongi tublid psühhoterapeudid
mitte-keskmiste juhtumitega omadega kraavis.
Võite ise otsida psühholoogia teadusartikleid ja
veenduda, et parimal juhul on uuritavad inimesed ära klassifitseeritud
vanuse ja soo ja elukutse ja hariduse muu sarnase järgi, mitte
mingi universaalse psühholoogilise testi tulemuse järgi.
Isegi IQ-testidega koostamisega ei tulda toime, a la et äkki
testi tulemus sõltub inimese kultuurist, küsimuse sõnastusest,
mitte vaimsetest võimetest, jne. Seepärast ongi “talupojamõistus”
mõnes üksikus küsimuses tabavam kui psühhoterapeutide soovitused.
Tegelt, ma pole veel siiamaani(2016_10) aru saanud, et miks
ei öelda teismelistele otse, et neil on elu-aastaid nii vähe
ja nad ka arenevad oma huvide ja maailmavaate osas nii kiiresti,
et neil põhimõtteliselt pole peale seksi mingikski teistsuguseks
toimivaks armuafääriks absoluutselt mingeidki šansse ja
seda kasvõi ainuüksi põhjusel, et huvide erinevaks kasvamise
tõttu nad “kasvavad üksteisest lahku”? Nautigu seksi ja
ärgu piinaku ennast kogu tolle muu juraga, milleks neil
nii kui nii üldse mingitki šanssi pole, a la need
padja märjaks nutmised armuafääride tõttu, jne. Piisab
kui lihtsalt nii tark olla, et mitte rasestuda, suguhaiguste
teemaga toime tulla ja üksteist hoolivalt kohelda.
Kui mul oleks valida “muidusööjate ülalpidamise” ja mitte kunagi ettevõtluse proovimise vahel, siis ma valiks kindlasti startupi tegemise. Kuna mu eesmärk on muuta maailma mingil skaleeruval viisil paremaks ja seda on ilma investeeringuteta raske teha, siis raha kaasamine on paratamatu ja kindlasti mitte halb stsenaarium — head investorid aitavad ka nõuga, mitte ainult rahaga, ja kasutavad teenitud kasumit tihti heategevuseks.
Suhetest:
A)
Täiesti nõus — on väga mõistlik panna eesmärk ka teise inimese elustiilile/eelistustele. Kui mitte otse, siis midagi stiilis “suhtleme tihedusega X”, mis teeb seda kaudselt.
Ma ei tooks islamiste positiivse näitena. Seal on üsna selge, mis on aktsepteeritav ja mis mitte, ja vabadust vähe. Igal juhul — mõtled polüamooriat (polyamory) ja olen nõus, et ei ole head põhjust a priori keelata m:n suhteid (vs 1:1).
B)
Mulle tundub, et see, mis sa kirjeldad, on friends with benefits või fuckbuddy. 🙂
Psühholoogia: nõus, et seal on palju halba teadust ja valesid järeldusi (s.t. rohkem kui keskmiselt teaduses). Samas on psühholoogia raske — inimene on nii keeruline süsteem, et seda musta kastina analüüsida ongi üliraske. Soovitan Scott Alexanderi blogi.
Oletame, et ülikooli “headuse” määrab ära tema populaarsus ja sealsete õppejõudude/teadlaste võimalus kallist tehnikat kasutada ja suurt palka saada. Sellisel juhul tekib küsimus, et mida on vaja teha selleks, et ülikool populaarsemaks muutuks, et Nobeli preemia laureaadid ülikooli peale tormi jookseks?
Üks idee, kuidas mingile probleemile lahendust otsida, on vaadelda ekstreem-juhtumeid. Üheks ekstreem-juhtumiks antud juhtumil on minu meelest Oslo ülikool(id): Norral on elukeskkonnana hea maine, naftaraha jalaga segada, sõnavabadus ja demokraatia, norrakatele kui põhjamaalastele peaks tarkvara-arendus kultuuriliselt eriti hästi sobima. Miskipärast ma pole kuulnud, et ühtegi Norra ülikooli kõrvutataks ETH’ga. Midagi peab seal ETH’s olema “rohkemat” kui vaid raha, sõnavabadus, hea elukeskkond. Palun kas Te võiks välja käia oma ideed, miks ETH on IT-õppes ülikoolina populaarsem kui Norra ülikoolid?
Kumbki piirkond, Zürich ja Oslo on elukalliduselt kallid piirkonnad, kuid Norrast tean 2016_10 seisuga pärinevat vaid Trolltech’i Qt-teeki, Opera veebilehitsejat, kunagist Atmel’i AVR-mikrokontrollerit. Ainuke neist projektidest, mis otseselt ülikooli-tegevusega seotud oli, oli Atmel’i AVR-mikrokontroller, mis vaid arendati Norras, aga mille tootmine ja turustamine läks täiega Ameerikasse.
Tänan.
See on väga hea küsimus. Seda peaks korraliku vastuse saamiseks põhjalikumalt analüüsima, aga mulle tuleb pähe kaks võimalikku faktorit:
1. asutamisaeg ja asutajate/rahastajate prioriteedid — ETH asutaja oli suure mõjuvõimuga poliitik, Credit Suisse’i asutaja ja tehnoloogiatööstur. Võib-olla tema surve aitas viia Šveitsi teele, kus ETH sai rahastust, mis omakorda arendas ülikooli, mis omakorda tõi rahastust juurde.
2. keel ja kultuur — Saksamaalt ja Austriast ei ole väga keeruline Šveitsi elama tulla (keel on sarnane ja geograafiline distants on väike), mistõttu oli 20. sajandil professoreid lihtsam tuua ja valik oli suurem.